Pihtimus

Õhtune jumalateenistus lõppes. Isa Paveli viimane „aamen“ kustus kõlatult ja väikesesse, vanadusest pimedaks jäänud kloostrikirikusse asus pikk vaikus. Kolm jumalateenistusel olnud maanaist, kes keset kirikut seisid, vaatasid küsivalt isa Paveli poole. Isa Pavel vaatas vastu. Enam polnud midagi oodata. Kõik oli läbi . Naised lõid risti ette ja kummardusid, et tõsta istmelt haiget noormeest, kahvatut ja liikumatut.
Samal ajal kostsid kiriku eest sammud, mida saatis kellukeste ühtlane kilksumine. Ukseavasse ilmus kogukas mees ja täitis selle üleni. Ta ootas veidi, astus siis raskelt sisse ja jäi seisma.
„Tere päevast! Kas siin elab pihiisa?“ küsis ta madalal häälel, otseselt kellegi poole pöördumata.
Naised ja isa Pavel, kes end juba minekule sättis, jäid tulnukat uudistama. Too oli rohkem metsiku, ketist lahti pääsenud karu kui inimese moodi. Karvane koletis, suur kitsenahka müts peas, lai väljapoole karvaga kasukas seljas, jalgade ümber tokerjad kitsenahka säärised, mis luupeksest peaaegu niueteni ulatusid. Sellest kollakast kitsenahakubust paistis vaskpunane päikeses põlenud, salkus vuntsidega nägu, lihavate laugude alt vaatasid kiretult väikesed silmad. Käes hoidis mees endast pikemat jämedat rasket malakat ja lõi sellega sisse astudes nii kõvasti vastu põrandakive, nagu tahtnuks keppi maa sisse taguda.
„Kas siin elab pihiisa?“ küsis ta uuesti, ikka kellegi poole pöördumata.
Isa Pavel, kes meest imestunult üle prilliklaaside uuris, osutas käega altari kõrvaluksele. Selle ees madalal toolil kössitas tukkudes muldvana pihiisa Nikodeemus. Tema suur pea oli vajunud õlale ja valge habe kattis nagu rätik põlvedel lahtilöödud raamatut.
Veider nahkades mees liikus paigast, tõstis oma malaka ja astus raskelt edasi. Iga sammu juures tilisesid tema jalgade küljes väikesed kellukesed, mille hele kõla justkui veeres mööda külmi põrandakive.
Naised, kes olid end minekule seadnud, panid haige pingile tagasi ja seisatasid. Isa Pavel tegi ristimärgi ja naeratas.
Till-till, till-till. Ja iga kõlksatuse vahele kostis neid juhtiva malaka raske tümpsumine.
Tukastunud pihiisa Nikodeemus võpatas ja tõstis pea. Silmanud kohutavat suurt meest, kes tema ette seisma jäi, kargas ta nii kärmelt jalule, et lükkas tooli ümber.
„Tere päevast,“ ütles võõras, lõi valjusti malakaga astu maad ning jäi seisma.
„Võta müts maha!“ käskis pihiisa.
Karvane mees tõstis aeglaselt käe, võttis oma suure mütsi peast ja surus kaenla alla. Tema pulstunud juustes välgatas halli.
„Tule lähemale!“ ütles pihiisa.
Mees tegi paar sammu ja jälle tilisesid tema jalgade küljes väikesed kellukesed.
„Mõtlesin, et tuleks õige pihile… Nii mind kunagi õpetati.“
Pihiisa ajas silmad üllatusest pärani: „Kes sulle seda õpetas?“
„Ah sääl, mägedes…“
Mehe vali räme hääl kajas kirikus jubedalt vastu. Viimased veel põlevad küünlad lõid vilkuma.
„Kas raha eest või ilma?“ päris mees ja otsis midagi põuest. Müts, mida ta kaenla all hoidis, kukkus maha ja jäi nagu lambakoer mehe kõrvale kivipõrandale.
„Mis sa nüüd,“ ütles isa Nikodeemus veidi erksamalt, aga mees ei teinud tema sõnu kuulmagi, tõmbas põuest välja pikliku nahkkukru, harutas selle nööri lahti ja pistis käe sisse.
„Ei tea, vennas, eks ma tee nõnna, nagu mulle on õpetatud. Ma ei ela ju inimeste seas, minu eluase on mägedes. Metsas. Mina elan keset puid…“
Ta andis pihiisale paar rahatähte.
Isa Nikodeemus vaatas meest, naeratas poolpahaselt ja võttis poolpahaselt rahagi vastu.
„Mina olen karjane,“ seletas võõras valjul häälel edasi. „Metsas olen ma kasvanud, sääl ma elan ja sinna ma ka suren,“
„Kas sul naisi-lapsi ka on?“
„Pole mul kedagi. Mina ise olen kõik see pere.“
„Ja ütled, et oled karjane?“
„Karjane neh. Karjatan võõraid loomi. Enda oma pole mul midagi.“
Iga uue vastusega läks mehe süda kergemaks ja hääl valjemaks.
„Tasa, tasa, vaiksemalt,“ noomis pihiisa.
„Mispärast? Mul pole midagi salata. Mina pole kedagi maha löönud. Me metsas räägime ikka nõnnamoodi. Ja lammastega räägin ma nõnnamoodi. Mägedes on ruumi laialt.“
„Kas sa kirikus käid?“
„Ei käi. Lapsest saati pole käinud. Ei mäletagi enam õieti, millal viimane kord oli.“
Kuna võõras jutustas nüüd täiel häälel, noogutas isa Nikodeemus naistele ja isa Pavelile ning andis neile märku lahkuda.
Naised tõstsid haige üles ja talutasid ta kaenla alt toetades välja. Isa Pavel puhus viimased kustuvad küünlad ära ja asutas end samuti minekule. Siis aga märkas ta, et kirikus on nüüd päris pime, tuli tagasi, süütas uuesti kaks peenikest küünalt ja lahkus.

„Sellepärast mul nüüd kästigi pihile tulla ja end patust puhtaks pesta.“
„Kui vana sa oled?“
„Ei tea, vennas. Nelikümmend või ka viiskümmend. Vahest on juba kuuskümmendki turjal. Mägedes lähevad aastad kaotsi ja kuidagi ei leia neid enam üles.“
„Tule mulle lähemale.“
Mees lähenes ja tema jalgade külge seotud kellukesed andsid endast jälle märku.
„Mis sul jalgade küljes on?“
„Kellukesed…“
„Mispärast sa nad sinna sidusid?“
Võõras naeratas vagalt nagu ingel.
Kupli tolmunud aknast langes sisse päikesekiir ja kullatud ikonostaaski lõi särama nagu võõra naeratus.
„Ah et mispärast ma nad sinna sidusin,“ alustas ta. „Mina ronin muudkui mööda mägesid ja sääl on ju igasugu pisukesi loomakesi. Sipelgad, mesilinnud, igasugu kirjud putukad-mutukad, hale hakkab teistest. Ei pane tähele, astud pääle ja litsudki surnuks. Aga kellukesed ehmatavad neid ja siis nad vaatavad ise, kuidas eest ära saavad.“
Vana pihiisa laskis käed rüppe ja vaatas võõrale meeleliigutusega silma. Karjase pilk oli rahulik ja vaga ning tema parkunud päevitunud näol säras pühadusehelk.
„Tema on püha mees,“ mõtles isa Nikodeemus. „Temal on kahju sipelgatest, pisukestest putukatest-mutukatest, kelle peale muidu keegi inimene ei mõtle. Vaga hing. Vahest on see ümberriietatud pühak, kelle jumal mind katsuma on saatnud?“
Isa Nikodeemus pöördus kartlikult ikoonide poole ja tegi ristimärgi.
Võõrast astus sammu – jälle tilisesid kellukesed.
„Sa oled õige, sul pole pattu. Süütu hing,“ ütles pihiisa naeratades ja vangutas pead, nagu tahtes öelda: ma olen küll palju inimesi näinud, aga et ka nii õigeid leidub, seda poleks ma arvanud.
„Sul pole pattu, pole pattu,“ kordas ta.
„Pole jah. Kust seda ikka võtta…“
„Mismoodi sa seal mägedes elad?… Kas sa jumalat ka palud?“
„Mis tast ikka paluda,“ ütles võõras vähese mõtlemise järel. „Ma panen teda imeks. Eks ma ole ju sääl tema ligidal… Mäe tipus, päris tähtede all. Aga ma panen teda tõesti imeks.“
„Püha mees, püha mees,“ mõtles isa Nikodeemus.
„Aga noh, ega sa midagi varastanud või muud kurja teinud pole?“
„Ei ole, vennas. Jumal hoidku! Et ma läheks võõrast vara võtma, kurja tegema? Ei, ei ole…“
„Püha mees, püha mees,“ mõtles pihiisa.
„Aga kas sa valetanud oled?“
„Kellele sääl mägedes ikka valetada. Puule ja kivile ju ei lähe luiskama. Lammastele… No mis neile valetada… lojus on lojus… Inimesele võib tõepoolest valetada, aga kust ma sääl selle inimese leian, et talle valetama hakata. Ja mispärast ma peaksingi seda tegema?“
„Püha mees, püha mees,“ imestas oma hinges isa Nikodeemus ja talle tundus, et ta kahaneb tolle inimese ees pisukeseks nagu kärbes.
„Aga naised, kas sa naistega ka kokku puutud?“ võttis pihiisa küsida.
„No kuule, vennas, kuidas siis ilma naisteta saab,“ naeratas püha mees heasüdamlikult. „See ju ka jumalast.“
„Misasi?“ küsis pihiisa kikivarvule tõustes ja silmi suureks ajades.
„Noh see, mida sa pärisid, see naiste asi.“
„Kuidas jumalast?“
„No ikka, kuidas siis muidu.“
„Veidrik,“ mõtles isa Nikodeemus.
„Aga oled sa naist ka lähemalt… hm, tundma saanud?“
„Olen jah, vennas.“
„Kindlasti väga harva?“
„Oh ei, sagedasti ikka,“ vastas võõras lihtsameelse otsekohesusega.
„Kust sa mägedes naisi leiad?“
„Naisi leiab igalt poolt, kui ainult otsida.“
„Patune,“ mõtles pihiisa ja mõõtis meest umbusklikult. „Vahest on see ümberriietatud kurat, kes mind kiusama on tulnud?“
Meeleliigutus kadus isa Nikodeemuse näolt. Tema ilme muutus rangeks.
„Kuidas sa neist inimtühjadest mägedest naisi leiad?“
„Mõned tulevad ise.“
„Aga teised?“
„Teised kutsuvad mind külasse.“
„Hm…“
„Sääl ühes külas on lesknaine. Tema kutsub mind kohe sagedasti. Kannab mu eest hoolt ja peseb pesu. Aga üks tuleb kaugelt. Mis ma sulle temast ikka räägin, tema on teisest kandis. Tema on ilusam.“
„On sul neid siis kaks?“
„Kolm neli tükki on veel.“
„See on patt,“ ütles pihiisa meelepahaga ja tema silmad läksid ähvardavalt pärani.
„Ah et patt?“ imestas võõras. „No kust mina seda teada võisin. Kes mulle seda sääl mägedes ikka ütlema tuleb.“
„Suur patt, andestamatu patt,“ hüüdis pihiisa vihaselt.
„Noh kui patt, eks ma siis hakka astuma,“ vastas võõras endist viisi heasüdamlikult ja lihtsameelselt, tõstis mütsi põrandalt, põrutas korra malakaga ja sammus ukse poole.
„No kust mina seda teada võisin,“ pomises ta ja kellukesed tilisesid tema jalgade küljes.
Äkitselt jäi ta seisma, nagu oleks talle midagi meelde turgatanud, ta pöördus pihiisa poole ja küsis imestunult: „Kas ma olen mees?“
„Mees jah, oled jah mees,“ vastas isa Nikodeemus järsult.
„Noh, kas see on siis patt, et ma mees olen?“
Isa Nikodeemus jäi segaduses vastuse võlgu.
Võõras põrutas malakaga ja pööras minekule. Kellukesed tema jalgade küljes hakkasid jälle vilkalt tilisema.
See ärritas pihiisa. Ta jooksis mehele järele ja hõikas kurjalt: „Kuule, mees, neid kellukesi, mis sa jalgade külge sidusid, pole vaja… Said aru? Kas sa said aru?“
Aga võõras vist ei saanud. Ta läks aeglaselt välja.
Isa Nikodeemus jäi üksinda tühja pimedasse kirikusse. Ta seisis seal kaua. Võõra mõõdetud sammud, malaka tümpsumine ja kellukeste vilgas tilin kaugenesid aegapidi.
„Kes teab,“ pomises isa Nikodeemus, kui ta mõtteist ärkas. „Vahest ongi see inimene jumalikule tõele lähemal. Elab ta ju päris tähtede all.”

Elin Pelin, aka Dimitâr Ivanov Stojanov, lugu tema mõistujuttude-legendide tsüklist “Kloostri viinapuu all”

Ideoloogia ülev objekt

3
“CHE VUOI?”
IDENTITEET

Ideoloogiline “teppimine”

Mis see on, mis loob ja toetab antud ideoloogilise välja identiteeti, hoolimata selle positiivse sisu muutlikkusest? Laclau raamatus Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia on ehk visandatud lõplik vastus sellele ideoloogiateooria sõlmküsimusele: “triivivate tähistajate”, protoideoloogiliste elementide paljusus struktureeritakse ühtlase väljana teatava “sõlmpunkti” abil (Lacani point de capiton), mis nad “tepib”, peatades libisemise ja fikseerides nende tähenduse.
Ideoloogiline ruum koosneb lahtistest, sidumata elementidest, “triivivatest tähistajatest”, mille identiteet on “avatud” – oma seoste tõttu teiste ahelda elementidega on nad üledetermineeritud, st nende “sõnasõnaline” tähendus oleneb nende metafoorsest lisatähendusest. Võtame näiteks ökoloogilise mõtteviisi: selle seos teiste ideoloogiliste elementidega pole ette määratud; ökoloogiline aktivist võib orienteeruda riigile (uskudes, et üksnes tugeva riigi sekkumine võib meid katastroofist päästa), sotsialismile (nähes algpõhjust sellest, et kapitalistlik süsteem ekspluateerib halastamatult loodust), konservatiivsele meelelaadile (jutlustades, et inimene peab taas kindlalt juurduma kodumulda) jne; samuti võib feminism olla sotsialistlik, apoliitiline jne; isegi rassism võib olla kas elitaarne või pupulistlik… “Teppimine” muudab selle tervikuks, peatades ideoloogiliste elementide vaba triivi ja fikseerides nad paigale – neist saavad strukureeritud tähendusvõrgu osad.
Kui me näiteks “tepime” triivivad tähistajad “kommunismiga”, annab “klassivõitlus” kindla ja täpse tähenduse kõigile teistele elementidele – demokraatiale (nn “tõeline demokraadia” vastandina “formaalsele kodanlikule demokraatiale”, mis on seaduslik ekspluateerimisvorm), feminismile (naiste ekspoluateerimises on süüdi klassidevaheline tööjaotus), ökoloogiale (loodusvarade hävitamine tuleneb loogiliselt kapitalistlikust tootmisest, mis taotleb üksnes kasumit), rahuliikumisele (sõjakas imperialism ohustab rahu ennekõike) jne.
Ideoloogilises võitluses on otsustav see, milline “sõlmpunkt”, point de capiton pääseb maksvusele ja kinnitab need vabalt triivivad elemendid tervikuks, hõlmates nad oma ekvivalentsusseeriasse. Praegu näiteks on sotsiaaldemokraatia ja uuskonservatismi vahelises võitluses keskne “vabadus”: uuskonservatiivid püüavad tõestada, et heaoluriigiks kehastunud egalitaarne demokraatia viib paratamatult uute orjusevormideni, kuna indiviid hakkab sõltuma totalitaarsest riigist; seevastu sotsiaaldemokraadid rõhutavad, et individuaalsel vabadusel on mõtet üksnes siis, kui ühiskonnaelu on demokraatlik, kui majanduslikud võimalused on võrdsed jne.
Nõnda on iga ideoloogilise välja element ekvivalentsusseeria osa: metafoorne lisandus, mis teda seob tesite elementidega, määrab retroaktiivselt tema identiteedi (kommunistlikust vaatevinklist tähendab rahuvõitlus võitlust kapitalistliku korra vastu, jne). Aga selline aheldumine on ainult siis võimalik, kui teatav tähistaja – Lacani “Üks” – kogu selle välja “tepib” ja ketestab ta identiteedi, olles ise tema kehastus.

 

Slavoj Žižeki raamatust “Ideoloogia ülev objekt“, lk 149-151. Tõlkinud Hasso Krull

Vaatemänguühiskond

11: Et kirjeldada vaatemängu, selle kujunemist, selle funktsioone ning jõude, mis kipuvad seda lagundama, tuleb kunstlikult eristada mõningaid lahutamatuid elemente. Vaatemängu analüüsides kõneldakse teatud määral vaatemängu enese keeles, kuna laskutakse vaatemängus väljenduva ühiskonna metodoloogilisele pinnale. Vaatemäng aga pole midagi muud kui mingi sotsiaalmajandusliku formatsiooni totaalse praktika tähendus, selle ajakastus. Ta on ajalooline viiv, mis meid kätkeb.

24: Vaatemäng on katkematu kõne, mida käibiv kord iseenda kohta peab, tema ennastülistav monoloog. Ta on võimu autoportree ajastul, mil võib kontrollib totaalselt olemasolu. Puhta objektiivsuse fetišistlik näivus vaatemängulistes suhetes varjab nende suhete inimestevahelise ja klassidevahelise loomuse; nii paistab meie keskkonna üle valitsevat üks teine loomus oma fataalsete seaduste. Kuid vaatemäng ei ole see loomuliku arenguna nähtud tehnilise arengu paratamatu saadus. Vaatemänguühiskond on, vastupidi, vorm, mis valib ise endale tehnilise sisu. Kui võib tunduda, et vaatemäng, käsitletuna kitsalt “massikommunikatsiooni vahenditena”, mis on tema kõige purustavam pindmine avaldus, vallutab ühiskonna lihtsalt aparatuurina, pole see aparatuur tegelikult mingiski mõttes neutraalne ning vastab täienisti vaatemängu sisemisele dünaamikale. Kui ajastu, milles sellised tehnikad arenevad, ei suuda rahuldada oma ühiskondlikke vajadusi muud moodi kui läbi meedia, läbi vahenduse; kui selle ühiskonna haldamine ning kõik inimestevahelised kontaktid ei või enam aset leida muidu kui selle silmapilkse kommunikatsiooni vahendusel, siis tuleneb see asjaolust, et see “kommunikatsioon” on olemausele ühepoolne; nii et tema kontsentratsioon hakkab olemasoleva süsteemi haldajate kätte koondama vahendeid, mis võimaldavad seda väljakujunenud haldusviisi jätkata. Vaatemängus väljenduv üleüldine lõhenemine on lahutamatu tänapäevaset riigist, mis on ühiskondliku tööjaotuse saadusena ja klassivahede põlistajana igasuguse ühiskondliku lõhenemise üldkujuks.

28: Isolatsioonile rajatud majandussüsteem taastoodaisolatsioontsirkulaarselt. Isolatsioon paneb aluse tehnoloogiale ning tehnoloogiline protsess omakorda tekitab isolatsiooni. Autost televiisorini on kõik vaatemängusüsteemi valitudhüved ühtaegu relvad, millega ta “üksildaste hulkade” isolatsiooni ühtepuhku tugevdab. Ikka ja aina konkreetsemalt taastoodab vaatemäng omaenese eeldusi.

62: … Seal, kus on end sisse seadnud külluslik tarbimine, kerkib petlike rollide hulgast esiplaanile vaatemänguline põhivastandus noorte ja täiskasvanute vahel. Petlik seepärast, et täiskasvanuid, kes oleksid oma elu peremehed, ei leidu kusagil. Ning noorus, kes peaks nõudma muutusi olemasolevas, ei kuulu mingilgi määral neile praegustele noortele inimestele, vaid majandussüsteemile, kapitalismi dünaamikale. Asjad on need, mis valitsevad ja mis on noored – mis üksteist eemale tõrjuvad ja välja vahetavad.

121: Revolutsiooniline organisatsioon peab kehastama ühtset ühiskonnakriitikat – sellist, mis ei lasku kokkuleppeni ühegi eraldise võimu vormiga üheski maailma paigas ning astub kõikjal üle maailma välja kõigi ühiskondliku elu võõrandunud aspektide vastu. Revolutsioonilise organisatsiooni võitluses klassiühiskonna vastu on relvaks ei miski muu kui võitlejate endi olemus – revolutsiooniline organisatsioon ei saa iseendas taastoota valitsevale ühiskonnale omaseid lõhenemise ja hierarhia tingimusi. Ta peab lakkamatult võitlema selle vastu, et ta ei muutuks valitsevaks vaatemänguks. Ainus tingimus revolutsioonilise organisatsiooni totaalses demokraatias osalemisel seisneb tema kriitika sidususe tunnistamises ja tegelikus omaksvõtmises kõigi liikmete poolt – selle sidususe, mis peab end tõestama puhtas kriitilises teoorias ning selle vahekorras praktilise tegevusega.

187: … Mõte on selles, et tuleb tegelikult enda valdusse saada dialoogivõimeline kogukond ja mänguline suhtumine ajasse, mida senine poeetilis-kunstiline tegevus oli pelgalt kujutanud.

203: Küllap võib ka vaatemängu kriitilise kontseptsiooni labastada mingiks õõnsaks sotsioloogilis-poliitiliseks valemiks, et kõike abstraktsel moel selgitada ja hukka mõista ning sedasi vaatemängulist süsteemi hoopis kaitsta. Sest on ilmne, et ükski idee ei suuda ületada olemasolevat vaatemängu, vaid kõigest vaatemängu kohta eksisteerivaid ideid. Vaatemänguühiskonntegelikukhävitamisekotarviinimesi,kelasevakäikpraktilisjõu.
Vaatemängukriitilinteooriotõenvaijuhulkuseühineühiskonnpraktiliseitusega. Ning see eitus, revolutsioonilise klassi võitluse jätk, saab enesest teadlikuks, arendades välja vaatemängukriitika, mis on teooriaks eituse tegelikele tingimustele — praeguse rõhumise praktilistele tingimustele –, ning paljastab ümberpöördult ka enda varjatud potentsiaali. See teooria ei oota töölisklassilt imesid. Proletariaadi nõudmiste uut sõnastamist ja rahuldamist käsitab see pika vinnaga ettevõtmisena. Teoreetilist võitlus praktilisest võitlusest kunstlikult eristades – sest ülaltoodud alustel ei saa isegi säärase teooria ülesehitamist ega edasiarendamist ette kujutada ilma rangpraktikata –, võiks öelda, et kriitilise teooria hämarat ja vaevalist rada peab tingimata käima ka ühiskondlikul skaalal toimiv praktiline liikumine.

221: Meie ajastu enesevabastamine seisneb vabanemises ümberpööratud tõe materiaalsetest alustest. Seda “ajaloolist missiooni maailmas tõde jalule seada” ei suuda täide viia ei isoleeritud üksikisik ega manipuleeritavad ja killustatud massid, vaid ikka ja alati klass, mis suudab olla kõigi klasside lahus ja mis taandab kogu võimu demokraatia realiseerunud, võõrandumist kaotavale vormile, nõukogule, milles praktiline teooria ennast ise kontrollib ja oma tegutsemist jälgib. See missioon võib täituda ainult seal, kus üksikisikud on “universaalse ajalooga otseselt seotud”; ainult seal, kus dialoog on relvastunud oma tingimuste maksmapanekuks.

Mõned teesid Guy Debord‘i “Vaatemänguühiskonnast“. Kaigas silma! :)

PS: Veel näiteid!

Jõudeaja võrsed

142

Tuleb ette, et ka inimesed, kellel pealtnäha üldse südant rinnus ei ole, ütlevad välja mõne väärt mõtte.
Üks kasimatu ja kohutava välimusega sõdalane küsis kord oma kaaslaselt: “Kas sul lapsi ka on?”
“Ei ole mul neid ühtegi,” vastas see.
“Sellisel juhul ei tea sa meelenukrusest midagi,” jätaks seepeale esimene. “Jube mõeldagi, et sinu südames pole tilkagi hellust. Ainult laste kaudu saame me aimu sellest, mis on maailmas õrna.”
Tal oli täiesti õigus. Sest kas leiduks niisuguse olevuse südames siis ruumi kaastundeks, kui isaarm ei oleks talle õpetanud, mis on kiindumus? Isegi need, kellele ei jätku piisavalt austust oma vanemate vastu, mõistavad lapsi saades, mida vanemlik hoolitsus tegelikult tähendab.
Maailma maha jätnud inimene, kes enam südamega mingite väärtuste küljes ei ripu, talitab valesti, kui ta halvustab mõtlematult mõnd suure pere isa selle eest, et see on tarbetult alandlik ega suuda oma vajadustest üle olla. Püüdku ta parem teise südant mõista. Siiralt oma vanemaid, naist või lapsi armastades võib too unustada isikliku häbi ja isegi vargile minna. Seega oleks minu meelest varaste jälitamise ning kurjategijate karistamise asemel hoopiski targem kogu maailm ümber korraldada, nii et keegi ei peaks nälga ja külma kannatama. Kui inimese püsimisel puudub tugi, ei suuda ka tema meel kindlaks jääda. Vargile minnakse ainult äärmise häda sunnil. Kuni maailmas pole asjad korda seatud ning külma ja nälja piinad pole kadunud, ei tule ka kurjategijatele otsa. Meele teeb lausa mõruks olukord, kus inimesi peetakse nii ahistavate seaduste kütkes, et nad on lihtsalt sunnitud neid rikkuma, ja karistatakse neid siis vähimagi üleastumise eest.
Kuidas peaks aga inimeste olukorda kergendama? Ülemate inimeste elust tuleb liigne luksus ära kaotada, suhtuda rahvasse heasoovlikumalt ja arendada põllumajandust. Siis pole kahtlust, et alamkihtide elujärg läheb palju paremaks. Ainult see inimene, kellel on küllalt toitu ja riideid ja kes ikkagi vargile läheb, on tõeline kurjategija.

Urabe no Kaneyoshi “Jõudeaja võrsetest“, Rein Raua tõlkes.

 

Nähtumus ja olemus II

Ma sündisin kõrkjates. Nagu hiir. Ema sünnitas mind ära ja pani vette. Ja mina ujusin edasi. Mingisugune kala, neli vuntsi nina otsas, keerles minu ümber. Ma puhkesin nutma. Kala puhkes ka nutma. Äkki me nägime, et mööda vett ujub puder. Me sõime selle ära ja hakkasime naerma. Meil oli väga lõbus, ujusime pärivoolu ja kohtasime vähki. See oli iidvana, hiiglaslik vähk; oma sõrgade vahel hoidis ta kirvest. Vähi taga ujus paljas konn. “Miks sa kogu aeg paljas oled,” küsis temalt vähk. “Kas sul häbi pole?” “Mitte sugugi,” vastas konn. “Miks peaksime häbenema oma toredat keha, mis on meile looduse poolt antud, kui me ei häbene oma kõige jõledamaid tegusid, mida me ise korda saadame?” – “Õigesti räägid,” ütles vähk, “ja ma ei tea, mida sulle vastata. Panen ette küsida inimeselt kuna inimene on meist arukam. Meie oleme arukad ainult valmides, mida inimene meie kohta kirjutab, ja seega tuleb jälle välja, et inimene on tark, aga meie mitte.” Siis aga vähk nägi mind ja sõnas: “Pole vaja kaugele ujuda, sest siin ta on – inimene!” Vähk ujus minu juurde ja päris: “Kas oma alasti keha tuleb häbeneda või mitte? Oled inimene, vasta meile.” – “Olen inimene ja vastan teile: alasti keha pole vaja häbeneda.”

Daniil Harmsi kogumikust “Ootamatu jooming”

Kõik on olemas

Ükskord, kui sipelgas jälle pikale reisile läks, istus orav oma akna juures ja mõtles temast.
Äkki hakkas ta üle kere värisema ja ta mõtles: kas sipelgas on tegelikult üldse olemas?
Ta istus laua taha ja peitis pea käte vahele.
Võib-olla mõtlesin ma sipelga välja… mõtles ta. Ta mõtted läksid mustaks ja ta kartis, et ta saab nii kurvaks, et ei suuda enam oimugi liigutada.
Veel viimasel hetkel hüppas ta püsti, jooksis välja, ronis pöögitüve pidi alla ja sööstis metsa.
Üsna pea tuli talle vastu ritsikas.
“Ritsikas,” küsis orav hingeldades, “kas sa sipelgast oled midagi kuulnud?”
Ritsikas seisis tummalt ja tema näole tuli mõtlik ilme.
“Sipelgast…” pomises ta, “et kas ma temast midagi kuulnud olen… Mis sa ütlesidki?”
“Sipelgast,” ütles orav. “Sipelgast.”
“Sipelgast,” kordas ritsikas aru pidades. “Sipelgast. Sipelgast…”
Ja raputas siis pead.
“Ei,” ütles ta. “Sipelgast pole ma midagi kuulnud.”
“Või nii,” ohkas orav. “Siis mõtlesin ma ta võib-olla välja.”
“Ah soo?” küsis ritsikas uudishimulikult. Talle meeldisid väljamõeldised hullupööra.
Aga orav läks kiiresti edasi ja küsis sedasama küsimust põrnika, pääsukese, elevandi ja varblase käest. Kuid keegi neist polnud sipelgast midagi kuulnud. “Ei,” ütlesid nad. “Sipelgast… Ei. Kahju küll.” Nad olid kuulnud piisammutist, kanepilinnust, gnuust, muskusveisest ja narvalist, aga mitte sipelgast.
Vastu õhtut läks orav koju. Tal olid jalad otsekui tainast täis ja vaid suurivaevu jaksas ta veel mööda pöögitüve üles ronida. Mornil pilgul jäi ta oma välisukse ette istuma, samal ajal kui päikese viimased kiired üle tema põskede libisesid.
Tähendab, ma mõtlesingi ta välja… mõtles ta. Tähendab, ma mõtlesin ka tema tundlad välja ja tema varbad, ja ka selle, et talle maitseb üle kõige maailmas mesi… Ja selle, et ma temast puudust tunnen, selle mõtlesin ma järelikult ka välja…
Oma mõtetes nägi ta, kuidas tema väljamõeldis teel on. Ja kuidas nad jõekaldal istuvad, kaelakuti koos. Natuke aega hiljem kuulis ta, kuidas tema väljamõeldis temaga koguni räägib ja talle midagi keerulist seletab, millest ta midagi aru ei saa.
Nii ta uinuski, sealsamas koduukse ees, soojal suveõhtul.
Kaugel eemal kõrbes pühkis sipelgas samal ajal näolt higipiisku, joostes nii kiiresti kui võimalik mööda teed, mis viis tagasi metsa, orava juurde. Kui ta mind ainult unustanud pole, mõtles ta, ja jooksis veelgi kiiremini. “Juba tulen!” hüüdis ta. “Orav!”

 

Üks Toon Tellegeni nn loomalugu mis ilmus 2014 aasta Akadeemias nr 6

Koera surm

Juhtus see rasketel kriisiaastatel.
Kõrgete roosade linnamajade vahel oli ka veel üks madalam ja puust, ning selle pööningutoas elas luuletaja. Temas polnud midagi tähelepanuväärset, sellepärast  et ta veel elas ja polnud surnud.
Ta ei mõistnud raharingluse keerulist süsteemi, ja seepärast olid ta taskud kõlisevast enamasti tühjad. Ta oli alati üksi, armastas akna all istudes välja vaadata ja rõõmustas kõige üle, mis ta seal nägi. Ta nägi õuel palju lapsi, aga eriti meeldis talle väike nägus Eeva, kes sai sünnipäevaks koera, mustade silmadega valge špitsi.
See oli sõbralik ning mänguhimuline kutsikas, ning Eeva müras temaga päevad läbi. Möödujad jäid armastusega vaatama valjakat villakera, tahtsid teda oma käega silitada ja küsisid tema nime.
“Pitsu,” ütles tütarlaps.
See oli kevadel. Sügiseks kasvas Pitsu suuremaks ja väike Eeva kõnnitas teada rihma otsas. Ta ei liputanud enam igale vastutulijale saba ja oli hoopis väärikam. Ning kõik ütlesid, et see on haruldaselt tark koer. Ta magas väikeses, temale tellitud voodis ning kandis iga päev ise värvi ilupaela. Väike Eeva söötis talle kompvekke ja präänikuid, ning kord päevas käisid nad Pitsuga lihakarnis koerale vorsti ostmas.
Mitte alati polnud Pitsul head isu ja siis ta mattis vorsti maha, et teinekord, kui vaja, selle jälle välja kaevata. Aga kuna tal ilmaski tühja kõhtu ei tulnud kannatada, siis ununesid kõik peidupaigad, uued ja vanad, ning vorstid jäidki maamulda.
Alati, kui poeet nägi oma aknast, kuidas Pitsu vorsti maha mattis, valgus talle sülg suhu, ja siis ta tuli akna juurest ära.
Suve tulles mängis väike Eeva enamasti üksinda õuel, kuna Pitsu ei hoolinud temaga kaasa joosta, vaid lamas lõõtsutades viluma põõsa varjus, koon käppadel. Aga ta oli nagu ennegi maias ning tuli Eevaga lihakarni kaasa.
Pitsu muutus suve jooksul paksuks ja laisaks, magas palju, ja kui ta just ei maganud, siis haigutas ühtelugu. Ta ei viitsinud suurt enam käia, vaid eelistas lamada päevad läbi aknalaual roosa siidpadja peal ning vahtida tänaval möödakõndivaid inimesi.
Sügisel ja talv läbi oli poeet haige ning lamas voodis. Kui ta tervis paremaks läks, haaras ta jälle sule. Ent toas oli nii külm, et ta käed kohmetasid ja jalad valutama hakkasid. Ta jäi vaatama lumesadu akna taga ja silmas õuel väiksest Eevat koeraga. Pitsul oli soe palitu seljas. Poeet väristas õlgu, sai köhahoo ning puges uuesti teki alla.
Aga külma talve järele tuleb ju jälle kevad! Ja ühel kaunil maihommikul kohtas luuletaja välja minnes Eevat. Laps oli üksi ja kurb, ning poeet küsis, kus ta koer on.
“Pitsu jäi haigeks,” vastas tüdruk ja jooksis ära.
Kõik kurvastasid Pitsu haiguse üle ja püüdsid väikest Eevat lohutada. Lihunik, kelle juurest Pitsule vorsti ja maksa osteti, ütles iga kord:
“Annaks jumal talle tervist.”
Arst ravis Pitsut hoolsasti ja kirjutas hulga kalleid rohte, kuna lapsed käisid haiget vaatamas ja silitamas. Koer lamas raskelt hingeldades oma voodikeses ning liputas ainult õige natuke saba. Kuid head söögiisu jätkus tal surmatunnini, ta ei öelnud ära marmelaadist ega kanalihast ning lakkus heal meelel koorega kohvi.
Nagu arst ütles, suri koer rasvumisse. Lapsed matsid ta aeda sirelite alla, suure ilusa karbi sees, panid ta hauale risti ja palju lilli.
Kui uus lumi maha tuli, suri luuletaja. Ta laip lamas kaua ülal pööningutoas, enne kui sellele juhuslikult peale satuti. Öeldi, et luuletaja oli nälga ära surnud, ja vaieldi kaua selle üle, kes pidi kandma ta matmise kulud. Viimaks tõstis kojamees kirstu kärule ja sõidutas tänavast alla.
Väravas seisis väike Eeva ja mõtles:
“See oli vist sama mees, kes ükskord küsis minu vaese Pitsu järele.”
Ja sellest kurvast mälestusest tulid talle pisarad silma.

 Lilli Prometi novellikogust “Ainult puhtast armastusest”