Mänguasjad

Selle kohta, et täiskasvanud prantslane näeb lapses omasugust, pole paremat näidet kui prantsuse mänguasjad. Tavalised mänguasjad kujutavad täiskasvanute maailma vähendatult, kõik nad on inimest ümbritsevate esemete minikoopiad, otsekui ei nähtaks lapses muud kui ainult väiksemat inimest, homunkulust, kellele tuleb anda tema mõõtmeile vastavad asjad.

Vormilist originaalsust esineb väga harva: ainult üksikud konstruktorimängud, mis põhinevad leidlikult meisterdamisel, pakuvad dünaamilisi vorme. Kõige ülejäänu kohta kehtib reegel, et prantsuse mänguasi tähistab alati midagi, ja see midagi on alati täielikult sotsialiseeritud, kokku pandud tänapäeva täiskasvanutemaailma müütidest või tehnikast: sõjavägi, raadio, post, meditsiin (väikesed arstiriistade kotid, operatsioonisaalid nukkudele), kool, juuksurikunst (miniatuursed mänguföönid), lennundus (parašütistid), transport (rongid, Citroënid, kaatrid, motorollerid, autoteenindusjaamad), teadus (kosmosetulnukad).

Et prantsuse mänguasjad kujutavad literaalselt täiskasvanute maailma toimimist, siis ilmselt valmistavad nad last ette seda vastu võtma, luues talle sellega veel enne, kui ta ise mõtlema hakkab, niisuguse alibi, mis on kõigil aegadel kujundanud inimestest sõdureid, postiametnikke ja motokatel kihutajaid. Mänguasjad moodustavad seega omamoodi kataloogi kõigest, mida täiskasvanud peavad endastmõistetavaks: sõjast, bürokraatiast, inetusest, kosmosetulnukaist jne. Muide, imitatsioon ise ei tähendagi loobumist, küll aga literaalsus: prantsuse lelu on nagu hivarode vähendatud trofeekolp, milles võib ära tunda krimpsus õunaks kokkukuivanud täiskasvanud inimese pea koos normaalpikkuses juustega. On näiteks olemas nukke, mis urineerivad: neil on suuõõs, nii et neile saab lutti anda, ja siis nad teevad alla. Vähimagi kahtluseta oleme varsti niikaugel, et piim muutub nende kõhus veeks. Niiviisi saab väikest tüdrukut ette valmistada perekonnaelu paratamatuseks, teda “konditsioneerida” tulevas ema rolliks. Ainult et kõigi nende tõetruude ja keeruliste esemete maailmas ei saa lapsest kasvad muu kui ainult omanik ja tarbija, ja mitte iialgi loovisik; ta ei mõtle maailma välja, ta kasutab seda, teda valmistatakse ette tegudeks, milles puudub seiklus, üllatus ja rõõm. Temast kasvatatakse toatuhvlites väikeomanik, kel pole isegi tarvis avastada suurte inimeste maailma põhjuslikke seoseid, sest need antakse talle juba valmiskujul kätte, tal jääb üle vaid neid tarvitada; mitte iialgi pole tal vajadust ise midagi algusest lõpuni välja uurida. Lihtsaimgi konstruktorimäng, kui see pole just liiga keeruline, pakub hoopis teistsuguse võimaluse maailma tundma õppida: selle abil ei loo laps mingeid tähenduslikke esemeid, tal on ükspuha, kas neil asjadel on täiskasvanute keeles nimi või mitte. See, mida ta teeb, ei ole tarbimine, vaid demiurgi töö: ta loob vorme, mis käivad ja veerevad, ta loob elu, mitte omandit; selles maailmas asjad toimivad ise, nad pole mingi pihku haaratud inertne ja keeruline mateeria. Aga seda juhtub harvemini: prantsuse mänguasi on tavaliselt mõeldud jäljendamismänguks, ta tahab lastest teha tarbijaid, mitte loojaid.

Mänguasjade kodanlustamine ei ilmne ainult nende vormides, mis on igati funktsionaalsed, vaid ka materjalis. Tavalised mänguasjad on valmistatud inetust ainest, keemilisest, mitte looduslikust materjalist. Neid valatakse nüüdsel ajal väga keerulistest plastmass-segudest, mis jätavad väliselt labase, kuid hügieenilise mulje, ning mis ei tundu katsumisel mitte kuidagi mõnusad, pehmed ega inimlikud. Muret tekitab puu kadumine: ometi on see nii oma tugevuse kui ka katsumisel pehmuse ja loomuliku soojuse poolest ideaalne materjal; ükskõik milliselt kujundatud puul ei ole lõikavaid servi ega metalli keemilist külmust; kui laps puud käes hoiab või seda lööb, siis puu ei vibreeri ega krigise, vaid tekitab vaikse ning ühtlasi selge heli; see on kodune ja poeetiline materjal, mis hoiab last pidevas kontaktis kasvava puuga, lauaga, põrandaga. Puu ei tekita haavu, ei lähe lömmi ega katki, ta ainult kulub, kuid võib kaua kesta, elada koos lapsega, muuta vähehaaval eseme ja käe omavahelist suhet; kui ta sureb, siis vähenedes, mitte lõhki minnes nagu mehaanilised lelud, mis äkki vedru välja viskavad. Puust tehakse põhilisi, alatisi asju. Nüüd peaaegu pole enam olemaski kunagist puust mänguasju, noid Vogeesides nikerdatud loomakesi, mis olid võimalikud, tõsi küll, ainult ajal, mis valitses käsitöö. Nüüdsest peale on mänguasi keemiline nii materjali kui värvi poolest; materjal on isegi kaasa toonud tarbimisest tuleneva hüveolutunde, aga ei mingit mõnu. Muide, need mänguasjad surevad väga ruttu, kui nad on surnud, siis pole neil lapse jaoks mingit postuumset elu.

Essee on pärit Roland Barhtes‘i “Mütoloogiatest

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s