Koera surm

Juhtus see rasketel kriisiaastatel.
Kõrgete roosade linnamajade vahel oli ka veel üks madalam ja puust, ning selle pööningutoas elas luuletaja. Temas polnud midagi tähelepanuväärset, sellepärast  et ta veel elas ja polnud surnud.
Ta ei mõistnud raharingluse keerulist süsteemi, ja seepärast olid ta taskud kõlisevast enamasti tühjad. Ta oli alati üksi, armastas akna all istudes välja vaadata ja rõõmustas kõige üle, mis ta seal nägi. Ta nägi õuel palju lapsi, aga eriti meeldis talle väike nägus Eeva, kes sai sünnipäevaks koera, mustade silmadega valge špitsi.
See oli sõbralik ning mänguhimuline kutsikas, ning Eeva müras temaga päevad läbi. Möödujad jäid armastusega vaatama valjakat villakera, tahtsid teda oma käega silitada ja küsisid tema nime.
“Pitsu,” ütles tütarlaps.
See oli kevadel. Sügiseks kasvas Pitsu suuremaks ja väike Eeva kõnnitas teada rihma otsas. Ta ei liputanud enam igale vastutulijale saba ja oli hoopis väärikam. Ning kõik ütlesid, et see on haruldaselt tark koer. Ta magas väikeses, temale tellitud voodis ning kandis iga päev ise värvi ilupaela. Väike Eeva söötis talle kompvekke ja präänikuid, ning kord päevas käisid nad Pitsuga lihakarnis koerale vorsti ostmas.
Mitte alati polnud Pitsul head isu ja siis ta mattis vorsti maha, et teinekord, kui vaja, selle jälle välja kaevata. Aga kuna tal ilmaski tühja kõhtu ei tulnud kannatada, siis ununesid kõik peidupaigad, uued ja vanad, ning vorstid jäidki maamulda.
Alati, kui poeet nägi oma aknast, kuidas Pitsu vorsti maha mattis, valgus talle sülg suhu, ja siis ta tuli akna juurest ära.
Suve tulles mängis väike Eeva enamasti üksinda õuel, kuna Pitsu ei hoolinud temaga kaasa joosta, vaid lamas lõõtsutades viluma põõsa varjus, koon käppadel. Aga ta oli nagu ennegi maias ning tuli Eevaga lihakarni kaasa.
Pitsu muutus suve jooksul paksuks ja laisaks, magas palju, ja kui ta just ei maganud, siis haigutas ühtelugu. Ta ei viitsinud suurt enam käia, vaid eelistas lamada päevad läbi aknalaual roosa siidpadja peal ning vahtida tänaval möödakõndivaid inimesi.
Sügisel ja talv läbi oli poeet haige ning lamas voodis. Kui ta tervis paremaks läks, haaras ta jälle sule. Ent toas oli nii külm, et ta käed kohmetasid ja jalad valutama hakkasid. Ta jäi vaatama lumesadu akna taga ja silmas õuel väiksest Eevat koeraga. Pitsul oli soe palitu seljas. Poeet väristas õlgu, sai köhahoo ning puges uuesti teki alla.
Aga külma talve järele tuleb ju jälle kevad! Ja ühel kaunil maihommikul kohtas luuletaja välja minnes Eevat. Laps oli üksi ja kurb, ning poeet küsis, kus ta koer on.
“Pitsu jäi haigeks,” vastas tüdruk ja jooksis ära.
Kõik kurvastasid Pitsu haiguse üle ja püüdsid väikest Eevat lohutada. Lihunik, kelle juurest Pitsule vorsti ja maksa osteti, ütles iga kord:
“Annaks jumal talle tervist.”
Arst ravis Pitsut hoolsasti ja kirjutas hulga kalleid rohte, kuna lapsed käisid haiget vaatamas ja silitamas. Koer lamas raskelt hingeldades oma voodikeses ning liputas ainult õige natuke saba. Kuid head söögiisu jätkus tal surmatunnini, ta ei öelnud ära marmelaadist ega kanalihast ning lakkus heal meelel koorega kohvi.
Nagu arst ütles, suri koer rasvumisse. Lapsed matsid ta aeda sirelite alla, suure ilusa karbi sees, panid ta hauale risti ja palju lilli.
Kui uus lumi maha tuli, suri luuletaja. Ta laip lamas kaua ülal pööningutoas, enne kui sellele juhuslikult peale satuti. Öeldi, et luuletaja oli nälga ära surnud, ja vaieldi kaua selle üle, kes pidi kandma ta matmise kulud. Viimaks tõstis kojamees kirstu kärule ja sõidutas tänavast alla.
Väravas seisis väike Eeva ja mõtles:
“See oli vist sama mees, kes ükskord küsis minu vaese Pitsu järele.”
Ja sellest kurvast mälestusest tulid talle pisarad silma.

 Lilli Prometi novellikogust “Ainult puhtast armastusest”

Advertisements