Vaatemänguühiskond

11: Et kirjeldada vaatemängu, selle kujunemist, selle funktsioone ning jõude, mis kipuvad seda lagundama, tuleb kunstlikult eristada mõningaid lahutamatuid elemente. Vaatemängu analüüsides kõneldakse teatud määral vaatemängu enese keeles, kuna laskutakse vaatemängus väljenduva ühiskonna metodoloogilisele pinnale. Vaatemäng aga pole midagi muud kui mingi sotsiaalmajandusliku formatsiooni totaalse praktika tähendus, selle ajakastus. Ta on ajalooline viiv, mis meid kätkeb.

24: Vaatemäng on katkematu kõne, mida käibiv kord iseenda kohta peab, tema ennastülistav monoloog. Ta on võimu autoportree ajastul, mil võib kontrollib totaalselt olemasolu. Puhta objektiivsuse fetišistlik näivus vaatemängulistes suhetes varjab nende suhete inimestevahelise ja klassidevahelise loomuse; nii paistab meie keskkonna üle valitsevat üks teine loomus oma fataalsete seaduste. Kuid vaatemäng ei ole see loomuliku arenguna nähtud tehnilise arengu paratamatu saadus. Vaatemänguühiskond on, vastupidi, vorm, mis valib ise endale tehnilise sisu. Kui võib tunduda, et vaatemäng, käsitletuna kitsalt “massikommunikatsiooni vahenditena”, mis on tema kõige purustavam pindmine avaldus, vallutab ühiskonna lihtsalt aparatuurina, pole see aparatuur tegelikult mingiski mõttes neutraalne ning vastab täienisti vaatemängu sisemisele dünaamikale. Kui ajastu, milles sellised tehnikad arenevad, ei suuda rahuldada oma ühiskondlikke vajadusi muud moodi kui läbi meedia, läbi vahenduse; kui selle ühiskonna haldamine ning kõik inimestevahelised kontaktid ei või enam aset leida muidu kui selle silmapilkse kommunikatsiooni vahendusel, siis tuleneb see asjaolust, et see “kommunikatsioon” on olemausele ühepoolne; nii et tema kontsentratsioon hakkab olemasoleva süsteemi haldajate kätte koondama vahendeid, mis võimaldavad seda väljakujunenud haldusviisi jätkata. Vaatemängus väljenduv üleüldine lõhenemine on lahutamatu tänapäevaset riigist, mis on ühiskondliku tööjaotuse saadusena ja klassivahede põlistajana igasuguse ühiskondliku lõhenemise üldkujuks.

28: Isolatsioonile rajatud majandussüsteem taastoodaisolatsioontsirkulaarselt. Isolatsioon paneb aluse tehnoloogiale ning tehnoloogiline protsess omakorda tekitab isolatsiooni. Autost televiisorini on kõik vaatemängusüsteemi valitudhüved ühtaegu relvad, millega ta “üksildaste hulkade” isolatsiooni ühtepuhku tugevdab. Ikka ja aina konkreetsemalt taastoodab vaatemäng omaenese eeldusi.

62: … Seal, kus on end sisse seadnud külluslik tarbimine, kerkib petlike rollide hulgast esiplaanile vaatemänguline põhivastandus noorte ja täiskasvanute vahel. Petlik seepärast, et täiskasvanuid, kes oleksid oma elu peremehed, ei leidu kusagil. Ning noorus, kes peaks nõudma muutusi olemasolevas, ei kuulu mingilgi määral neile praegustele noortele inimestele, vaid majandussüsteemile, kapitalismi dünaamikale. Asjad on need, mis valitsevad ja mis on noored – mis üksteist eemale tõrjuvad ja välja vahetavad.

121: Revolutsiooniline organisatsioon peab kehastama ühtset ühiskonnakriitikat – sellist, mis ei lasku kokkuleppeni ühegi eraldise võimu vormiga üheski maailma paigas ning astub kõikjal üle maailma välja kõigi ühiskondliku elu võõrandunud aspektide vastu. Revolutsioonilise organisatsiooni võitluses klassiühiskonna vastu on relvaks ei miski muu kui võitlejate endi olemus – revolutsiooniline organisatsioon ei saa iseendas taastoota valitsevale ühiskonnale omaseid lõhenemise ja hierarhia tingimusi. Ta peab lakkamatult võitlema selle vastu, et ta ei muutuks valitsevaks vaatemänguks. Ainus tingimus revolutsioonilise organisatsiooni totaalses demokraatias osalemisel seisneb tema kriitika sidususe tunnistamises ja tegelikus omaksvõtmises kõigi liikmete poolt – selle sidususe, mis peab end tõestama puhtas kriitilises teoorias ning selle vahekorras praktilise tegevusega.

187: … Mõte on selles, et tuleb tegelikult enda valdusse saada dialoogivõimeline kogukond ja mänguline suhtumine ajasse, mida senine poeetilis-kunstiline tegevus oli pelgalt kujutanud.

203: Küllap võib ka vaatemängu kriitilise kontseptsiooni labastada mingiks õõnsaks sotsioloogilis-poliitiliseks valemiks, et kõike abstraktsel moel selgitada ja hukka mõista ning sedasi vaatemängulist süsteemi hoopis kaitsta. Sest on ilmne, et ükski idee ei suuda ületada olemasolevat vaatemängu, vaid kõigest vaatemängu kohta eksisteerivaid ideid. Vaatemänguühiskonntegelikukhävitamisekotarviinimesi,kelasevakäikpraktilisjõu.
Vaatemängukriitilinteooriotõenvaijuhulkuseühineühiskonnpraktiliseitusega. Ning see eitus, revolutsioonilise klassi võitluse jätk, saab enesest teadlikuks, arendades välja vaatemängukriitika, mis on teooriaks eituse tegelikele tingimustele — praeguse rõhumise praktilistele tingimustele –, ning paljastab ümberpöördult ka enda varjatud potentsiaali. See teooria ei oota töölisklassilt imesid. Proletariaadi nõudmiste uut sõnastamist ja rahuldamist käsitab see pika vinnaga ettevõtmisena. Teoreetilist võitlus praktilisest võitlusest kunstlikult eristades – sest ülaltoodud alustel ei saa isegi säärase teooria ülesehitamist ega edasiarendamist ette kujutada ilma rangpraktikata –, võiks öelda, et kriitilise teooria hämarat ja vaevalist rada peab tingimata käima ka ühiskondlikul skaalal toimiv praktiline liikumine.

221: Meie ajastu enesevabastamine seisneb vabanemises ümberpööratud tõe materiaalsetest alustest. Seda “ajaloolist missiooni maailmas tõde jalule seada” ei suuda täide viia ei isoleeritud üksikisik ega manipuleeritavad ja killustatud massid, vaid ikka ja alati klass, mis suudab olla kõigi klasside lahus ja mis taandab kogu võimu demokraatia realiseerunud, võõrandumist kaotavale vormile, nõukogule, milles praktiline teooria ennast ise kontrollib ja oma tegutsemist jälgib. See missioon võib täituda ainult seal, kus üksikisikud on “universaalse ajalooga otseselt seotud”; ainult seal, kus dialoog on relvastunud oma tingimuste maksmapanekuks.

Mõned teesid Guy Debord‘i “Vaatemänguühiskonnast“. Kaigas silma! :)

PS: Veel näiteid!

Advertisements

Jõudeaja võrsed

142

Tuleb ette, et ka inimesed, kellel pealtnäha üldse südant rinnus ei ole, ütlevad välja mõne väärt mõtte.
Üks kasimatu ja kohutava välimusega sõdalane küsis kord oma kaaslaselt: “Kas sul lapsi ka on?”
“Ei ole mul neid ühtegi,” vastas see.
“Sellisel juhul ei tea sa meelenukrusest midagi,” jätaks seepeale esimene. “Jube mõeldagi, et sinu südames pole tilkagi hellust. Ainult laste kaudu saame me aimu sellest, mis on maailmas õrna.”
Tal oli täiesti õigus. Sest kas leiduks niisuguse olevuse südames siis ruumi kaastundeks, kui isaarm ei oleks talle õpetanud, mis on kiindumus? Isegi need, kellele ei jätku piisavalt austust oma vanemate vastu, mõistavad lapsi saades, mida vanemlik hoolitsus tegelikult tähendab.
Maailma maha jätnud inimene, kes enam südamega mingite väärtuste küljes ei ripu, talitab valesti, kui ta halvustab mõtlematult mõnd suure pere isa selle eest, et see on tarbetult alandlik ega suuda oma vajadustest üle olla. Püüdku ta parem teise südant mõista. Siiralt oma vanemaid, naist või lapsi armastades võib too unustada isikliku häbi ja isegi vargile minna. Seega oleks minu meelest varaste jälitamise ning kurjategijate karistamise asemel hoopiski targem kogu maailm ümber korraldada, nii et keegi ei peaks nälga ja külma kannatama. Kui inimese püsimisel puudub tugi, ei suuda ka tema meel kindlaks jääda. Vargile minnakse ainult äärmise häda sunnil. Kuni maailmas pole asjad korda seatud ning külma ja nälja piinad pole kadunud, ei tule ka kurjategijatele otsa. Meele teeb lausa mõruks olukord, kus inimesi peetakse nii ahistavate seaduste kütkes, et nad on lihtsalt sunnitud neid rikkuma, ja karistatakse neid siis vähimagi üleastumise eest.
Kuidas peaks aga inimeste olukorda kergendama? Ülemate inimeste elust tuleb liigne luksus ära kaotada, suhtuda rahvasse heasoovlikumalt ja arendada põllumajandust. Siis pole kahtlust, et alamkihtide elujärg läheb palju paremaks. Ainult see inimene, kellel on küllalt toitu ja riideid ja kes ikkagi vargile läheb, on tõeline kurjategija.

Urabe no Kaneyoshi “Jõudeaja võrsetest“, Rein Raua tõlkes.

 

Nähtumus ja olemus II

Ma sündisin kõrkjates. Nagu hiir. Ema sünnitas mind ära ja pani vette. Ja mina ujusin edasi. Mingisugune kala, neli vuntsi nina otsas, keerles minu ümber. Ma puhkesin nutma. Kala puhkes ka nutma. Äkki me nägime, et mööda vett ujub puder. Me sõime selle ära ja hakkasime naerma. Meil oli väga lõbus, ujusime pärivoolu ja kohtasime vähki. See oli iidvana, hiiglaslik vähk; oma sõrgade vahel hoidis ta kirvest. Vähi taga ujus paljas konn. “Miks sa kogu aeg paljas oled,” küsis temalt vähk. “Kas sul häbi pole?” “Mitte sugugi,” vastas konn. “Miks peaksime häbenema oma toredat keha, mis on meile looduse poolt antud, kui me ei häbene oma kõige jõledamaid tegusid, mida me ise korda saadame?” – “Õigesti räägid,” ütles vähk, “ja ma ei tea, mida sulle vastata. Panen ette küsida inimeselt kuna inimene on meist arukam. Meie oleme arukad ainult valmides, mida inimene meie kohta kirjutab, ja seega tuleb jälle välja, et inimene on tark, aga meie mitte.” Siis aga vähk nägi mind ja sõnas: “Pole vaja kaugele ujuda, sest siin ta on – inimene!” Vähk ujus minu juurde ja päris: “Kas oma alasti keha tuleb häbeneda või mitte? Oled inimene, vasta meile.” – “Olen inimene ja vastan teile: alasti keha pole vaja häbeneda.”

Daniil Harmsi kogumikust “Ootamatu jooming”

Kõik on olemas

Ükskord, kui sipelgas jälle pikale reisile läks, istus orav oma akna juures ja mõtles temast.
Äkki hakkas ta üle kere värisema ja ta mõtles: kas sipelgas on tegelikult üldse olemas?
Ta istus laua taha ja peitis pea käte vahele.
Võib-olla mõtlesin ma sipelga välja… mõtles ta. Ta mõtted läksid mustaks ja ta kartis, et ta saab nii kurvaks, et ei suuda enam oimugi liigutada.
Veel viimasel hetkel hüppas ta püsti, jooksis välja, ronis pöögitüve pidi alla ja sööstis metsa.
Üsna pea tuli talle vastu ritsikas.
“Ritsikas,” küsis orav hingeldades, “kas sa sipelgast oled midagi kuulnud?”
Ritsikas seisis tummalt ja tema näole tuli mõtlik ilme.
“Sipelgast…” pomises ta, “et kas ma temast midagi kuulnud olen… Mis sa ütlesidki?”
“Sipelgast,” ütles orav. “Sipelgast.”
“Sipelgast,” kordas ritsikas aru pidades. “Sipelgast. Sipelgast…”
Ja raputas siis pead.
“Ei,” ütles ta. “Sipelgast pole ma midagi kuulnud.”
“Või nii,” ohkas orav. “Siis mõtlesin ma ta võib-olla välja.”
“Ah soo?” küsis ritsikas uudishimulikult. Talle meeldisid väljamõeldised hullupööra.
Aga orav läks kiiresti edasi ja küsis sedasama küsimust põrnika, pääsukese, elevandi ja varblase käest. Kuid keegi neist polnud sipelgast midagi kuulnud. “Ei,” ütlesid nad. “Sipelgast… Ei. Kahju küll.” Nad olid kuulnud piisammutist, kanepilinnust, gnuust, muskusveisest ja narvalist, aga mitte sipelgast.
Vastu õhtut läks orav koju. Tal olid jalad otsekui tainast täis ja vaid suurivaevu jaksas ta veel mööda pöögitüve üles ronida. Mornil pilgul jäi ta oma välisukse ette istuma, samal ajal kui päikese viimased kiired üle tema põskede libisesid.
Tähendab, ma mõtlesingi ta välja… mõtles ta. Tähendab, ma mõtlesin ka tema tundlad välja ja tema varbad, ja ka selle, et talle maitseb üle kõige maailmas mesi… Ja selle, et ma temast puudust tunnen, selle mõtlesin ma järelikult ka välja…
Oma mõtetes nägi ta, kuidas tema väljamõeldis teel on. Ja kuidas nad jõekaldal istuvad, kaelakuti koos. Natuke aega hiljem kuulis ta, kuidas tema väljamõeldis temaga koguni räägib ja talle midagi keerulist seletab, millest ta midagi aru ei saa.
Nii ta uinuski, sealsamas koduukse ees, soojal suveõhtul.
Kaugel eemal kõrbes pühkis sipelgas samal ajal näolt higipiisku, joostes nii kiiresti kui võimalik mööda teed, mis viis tagasi metsa, orava juurde. Kui ta mind ainult unustanud pole, mõtles ta, ja jooksis veelgi kiiremini. “Juba tulen!” hüüdis ta. “Orav!”

 

Üks Toon Tellegeni nn loomalugu mis ilmus 2014 aasta Akadeemias nr 6