Kõik on olemas

Ükskord, kui sipelgas jälle pikale reisile läks, istus orav oma akna juures ja mõtles temast.
Äkki hakkas ta üle kere värisema ja ta mõtles: kas sipelgas on tegelikult üldse olemas?
Ta istus laua taha ja peitis pea käte vahele.
Võib-olla mõtlesin ma sipelga välja… mõtles ta. Ta mõtted läksid mustaks ja ta kartis, et ta saab nii kurvaks, et ei suuda enam oimugi liigutada.
Veel viimasel hetkel hüppas ta püsti, jooksis välja, ronis pöögitüve pidi alla ja sööstis metsa.
Üsna pea tuli talle vastu ritsikas.
“Ritsikas,” küsis orav hingeldades, “kas sa sipelgast oled midagi kuulnud?”
Ritsikas seisis tummalt ja tema näole tuli mõtlik ilme.
“Sipelgast…” pomises ta, “et kas ma temast midagi kuulnud olen… Mis sa ütlesidki?”
“Sipelgast,” ütles orav. “Sipelgast.”
“Sipelgast,” kordas ritsikas aru pidades. “Sipelgast. Sipelgast…”
Ja raputas siis pead.
“Ei,” ütles ta. “Sipelgast pole ma midagi kuulnud.”
“Või nii,” ohkas orav. “Siis mõtlesin ma ta võib-olla välja.”
“Ah soo?” küsis ritsikas uudishimulikult. Talle meeldisid väljamõeldised hullupööra.
Aga orav läks kiiresti edasi ja küsis sedasama küsimust põrnika, pääsukese, elevandi ja varblase käest. Kuid keegi neist polnud sipelgast midagi kuulnud. “Ei,” ütlesid nad. “Sipelgast… Ei. Kahju küll.” Nad olid kuulnud piisammutist, kanepilinnust, gnuust, muskusveisest ja narvalist, aga mitte sipelgast.
Vastu õhtut läks orav koju. Tal olid jalad otsekui tainast täis ja vaid suurivaevu jaksas ta veel mööda pöögitüve üles ronida. Mornil pilgul jäi ta oma välisukse ette istuma, samal ajal kui päikese viimased kiired üle tema põskede libisesid.
Tähendab, ma mõtlesingi ta välja… mõtles ta. Tähendab, ma mõtlesin ka tema tundlad välja ja tema varbad, ja ka selle, et talle maitseb üle kõige maailmas mesi… Ja selle, et ma temast puudust tunnen, selle mõtlesin ma järelikult ka välja…
Oma mõtetes nägi ta, kuidas tema väljamõeldis teel on. Ja kuidas nad jõekaldal istuvad, kaelakuti koos. Natuke aega hiljem kuulis ta, kuidas tema väljamõeldis temaga koguni räägib ja talle midagi keerulist seletab, millest ta midagi aru ei saa.
Nii ta uinuski, sealsamas koduukse ees, soojal suveõhtul.
Kaugel eemal kõrbes pühkis sipelgas samal ajal näolt higipiisku, joostes nii kiiresti kui võimalik mööda teed, mis viis tagasi metsa, orava juurde. Kui ta mind ainult unustanud pole, mõtles ta, ja jooksis veelgi kiiremini. “Juba tulen!” hüüdis ta. “Orav!”

 

Üks Toon Tellegeni nn loomalugu mis ilmus 2014 aasta Akadeemias nr 6
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s