Nähtumus ja olemus II

Ma sündisin kõrkjates. Nagu hiir. Ema sünnitas mind ära ja pani vette. Ja mina ujusin edasi. Mingisugune kala, neli vuntsi nina otsas, keerles minu ümber. Ma puhkesin nutma. Kala puhkes ka nutma. Äkki me nägime, et mööda vett ujub puder. Me sõime selle ära ja hakkasime naerma. Meil oli väga lõbus, ujusime pärivoolu ja kohtasime vähki. See oli iidvana, hiiglaslik vähk; oma sõrgade vahel hoidis ta kirvest. Vähi taga ujus paljas konn. “Miks sa kogu aeg paljas oled,” küsis temalt vähk. “Kas sul häbi pole?” “Mitte sugugi,” vastas konn. “Miks peaksime häbenema oma toredat keha, mis on meile looduse poolt antud, kui me ei häbene oma kõige jõledamaid tegusid, mida me ise korda saadame?” – “Õigesti räägid,” ütles vähk, “ja ma ei tea, mida sulle vastata. Panen ette küsida inimeselt kuna inimene on meist arukam. Meie oleme arukad ainult valmides, mida inimene meie kohta kirjutab, ja seega tuleb jälle välja, et inimene on tark, aga meie mitte.” Siis aga vähk nägi mind ja sõnas: “Pole vaja kaugele ujuda, sest siin ta on – inimene!” Vähk ujus minu juurde ja päris: “Kas oma alasti keha tuleb häbeneda või mitte? Oled inimene, vasta meile.” – “Olen inimene ja vastan teile: alasti keha pole vaja häbeneda.”

Daniil Harmsi kogumikust “Ootamatu jooming”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s