Ideoloogia ülev objekt

3
“CHE VUOI?”
IDENTITEET

Ideoloogiline “teppimine”

Mis see on, mis loob ja toetab antud ideoloogilise välja identiteeti, hoolimata selle positiivse sisu muutlikkusest? Laclau raamatus Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia on ehk visandatud lõplik vastus sellele ideoloogiateooria sõlmküsimusele: “triivivate tähistajate”, protoideoloogiliste elementide paljusus struktureeritakse ühtlase väljana teatava “sõlmpunkti” abil (Lacani point de capiton), mis nad “tepib”, peatades libisemise ja fikseerides nende tähenduse.
Ideoloogiline ruum koosneb lahtistest, sidumata elementidest, “triivivatest tähistajatest”, mille identiteet on “avatud” – oma seoste tõttu teiste ahelda elementidega on nad üledetermineeritud, st nende “sõnasõnaline” tähendus oleneb nende metafoorsest lisatähendusest. Võtame näiteks ökoloogilise mõtteviisi: selle seos teiste ideoloogiliste elementidega pole ette määratud; ökoloogiline aktivist võib orienteeruda riigile (uskudes, et üksnes tugeva riigi sekkumine võib meid katastroofist päästa), sotsialismile (nähes algpõhjust sellest, et kapitalistlik süsteem ekspluateerib halastamatult loodust), konservatiivsele meelelaadile (jutlustades, et inimene peab taas kindlalt juurduma kodumulda) jne; samuti võib feminism olla sotsialistlik, apoliitiline jne; isegi rassism võib olla kas elitaarne või pupulistlik… “Teppimine” muudab selle tervikuks, peatades ideoloogiliste elementide vaba triivi ja fikseerides nad paigale – neist saavad strukureeritud tähendusvõrgu osad.
Kui me näiteks “tepime” triivivad tähistajad “kommunismiga”, annab “klassivõitlus” kindla ja täpse tähenduse kõigile teistele elementidele – demokraatiale (nn “tõeline demokraadia” vastandina “formaalsele kodanlikule demokraatiale”, mis on seaduslik ekspluateerimisvorm), feminismile (naiste ekspoluateerimises on süüdi klassidevaheline tööjaotus), ökoloogiale (loodusvarade hävitamine tuleneb loogiliselt kapitalistlikust tootmisest, mis taotleb üksnes kasumit), rahuliikumisele (sõjakas imperialism ohustab rahu ennekõike) jne.
Ideoloogilises võitluses on otsustav see, milline “sõlmpunkt”, point de capiton pääseb maksvusele ja kinnitab need vabalt triivivad elemendid tervikuks, hõlmates nad oma ekvivalentsusseeriasse. Praegu näiteks on sotsiaaldemokraatia ja uuskonservatismi vahelises võitluses keskne “vabadus”: uuskonservatiivid püüavad tõestada, et heaoluriigiks kehastunud egalitaarne demokraatia viib paratamatult uute orjusevormideni, kuna indiviid hakkab sõltuma totalitaarsest riigist; seevastu sotsiaaldemokraadid rõhutavad, et individuaalsel vabadusel on mõtet üksnes siis, kui ühiskonnaelu on demokraatlik, kui majanduslikud võimalused on võrdsed jne.
Nõnda on iga ideoloogilise välja element ekvivalentsusseeria osa: metafoorne lisandus, mis teda seob tesite elementidega, määrab retroaktiivselt tema identiteedi (kommunistlikust vaatevinklist tähendab rahuvõitlus võitlust kapitalistliku korra vastu, jne). Aga selline aheldumine on ainult siis võimalik, kui teatav tähistaja – Lacani “Üks” – kogu selle välja “tepib” ja ketestab ta identiteedi, olles ise tema kehastus.

 

Slavoj Žižeki raamatust “Ideoloogia ülev objekt“, lk 149-151. Tõlkinud Hasso Krull