Vaatemänguühiskond

11: Et kirjeldada vaatemängu, selle kujunemist, selle funktsioone ning jõude, mis kipuvad seda lagundama, tuleb kunstlikult eristada mõningaid lahutamatuid elemente. Vaatemängu analüüsides kõneldakse teatud määral vaatemängu enese keeles, kuna laskutakse vaatemängus väljenduva ühiskonna metodoloogilisele pinnale. Vaatemäng aga pole midagi muud kui mingi sotsiaalmajandusliku formatsiooni totaalse praktika tähendus, selle ajakastus. Ta on ajalooline viiv, mis meid kätkeb.

24: Vaatemäng on katkematu kõne, mida käibiv kord iseenda kohta peab, tema ennastülistav monoloog. Ta on võimu autoportree ajastul, mil võib kontrollib totaalselt olemasolu. Puhta objektiivsuse fetišistlik näivus vaatemängulistes suhetes varjab nende suhete inimestevahelise ja klassidevahelise loomuse; nii paistab meie keskkonna üle valitsevat üks teine loomus oma fataalsete seaduste. Kuid vaatemäng ei ole see loomuliku arenguna nähtud tehnilise arengu paratamatu saadus. Vaatemänguühiskond on, vastupidi, vorm, mis valib ise endale tehnilise sisu. Kui võib tunduda, et vaatemäng, käsitletuna kitsalt “massikommunikatsiooni vahenditena”, mis on tema kõige purustavam pindmine avaldus, vallutab ühiskonna lihtsalt aparatuurina, pole see aparatuur tegelikult mingiski mõttes neutraalne ning vastab täienisti vaatemängu sisemisele dünaamikale. Kui ajastu, milles sellised tehnikad arenevad, ei suuda rahuldada oma ühiskondlikke vajadusi muud moodi kui läbi meedia, läbi vahenduse; kui selle ühiskonna haldamine ning kõik inimestevahelised kontaktid ei või enam aset leida muidu kui selle silmapilkse kommunikatsiooni vahendusel, siis tuleneb see asjaolust, et see “kommunikatsioon” on olemausele ühepoolne; nii et tema kontsentratsioon hakkab olemasoleva süsteemi haldajate kätte koondama vahendeid, mis võimaldavad seda väljakujunenud haldusviisi jätkata. Vaatemängus väljenduv üleüldine lõhenemine on lahutamatu tänapäevaset riigist, mis on ühiskondliku tööjaotuse saadusena ja klassivahede põlistajana igasuguse ühiskondliku lõhenemise üldkujuks.

28: Isolatsioonile rajatud majandussüsteem taastoodaisolatsioontsirkulaarselt. Isolatsioon paneb aluse tehnoloogiale ning tehnoloogiline protsess omakorda tekitab isolatsiooni. Autost televiisorini on kõik vaatemängusüsteemi valitudhüved ühtaegu relvad, millega ta “üksildaste hulkade” isolatsiooni ühtepuhku tugevdab. Ikka ja aina konkreetsemalt taastoodab vaatemäng omaenese eeldusi.

62: … Seal, kus on end sisse seadnud külluslik tarbimine, kerkib petlike rollide hulgast esiplaanile vaatemänguline põhivastandus noorte ja täiskasvanute vahel. Petlik seepärast, et täiskasvanuid, kes oleksid oma elu peremehed, ei leidu kusagil. Ning noorus, kes peaks nõudma muutusi olemasolevas, ei kuulu mingilgi määral neile praegustele noortele inimestele, vaid majandussüsteemile, kapitalismi dünaamikale. Asjad on need, mis valitsevad ja mis on noored – mis üksteist eemale tõrjuvad ja välja vahetavad.

121: Revolutsiooniline organisatsioon peab kehastama ühtset ühiskonnakriitikat – sellist, mis ei lasku kokkuleppeni ühegi eraldise võimu vormiga üheski maailma paigas ning astub kõikjal üle maailma välja kõigi ühiskondliku elu võõrandunud aspektide vastu. Revolutsioonilise organisatsiooni võitluses klassiühiskonna vastu on relvaks ei miski muu kui võitlejate endi olemus – revolutsiooniline organisatsioon ei saa iseendas taastoota valitsevale ühiskonnale omaseid lõhenemise ja hierarhia tingimusi. Ta peab lakkamatult võitlema selle vastu, et ta ei muutuks valitsevaks vaatemänguks. Ainus tingimus revolutsioonilise organisatsiooni totaalses demokraatias osalemisel seisneb tema kriitika sidususe tunnistamises ja tegelikus omaksvõtmises kõigi liikmete poolt – selle sidususe, mis peab end tõestama puhtas kriitilises teoorias ning selle vahekorras praktilise tegevusega.

187: … Mõte on selles, et tuleb tegelikult enda valdusse saada dialoogivõimeline kogukond ja mänguline suhtumine ajasse, mida senine poeetilis-kunstiline tegevus oli pelgalt kujutanud.

203: Küllap võib ka vaatemängu kriitilise kontseptsiooni labastada mingiks õõnsaks sotsioloogilis-poliitiliseks valemiks, et kõike abstraktsel moel selgitada ja hukka mõista ning sedasi vaatemängulist süsteemi hoopis kaitsta. Sest on ilmne, et ükski idee ei suuda ületada olemasolevat vaatemängu, vaid kõigest vaatemängu kohta eksisteerivaid ideid. Vaatemänguühiskonntegelikukhävitamisekotarviinimesi,kelasevakäikpraktilisjõu.
Vaatemängukriitilinteooriotõenvaijuhulkuseühineühiskonnpraktiliseitusega. Ning see eitus, revolutsioonilise klassi võitluse jätk, saab enesest teadlikuks, arendades välja vaatemängukriitika, mis on teooriaks eituse tegelikele tingimustele — praeguse rõhumise praktilistele tingimustele –, ning paljastab ümberpöördult ka enda varjatud potentsiaali. See teooria ei oota töölisklassilt imesid. Proletariaadi nõudmiste uut sõnastamist ja rahuldamist käsitab see pika vinnaga ettevõtmisena. Teoreetilist võitlus praktilisest võitlusest kunstlikult eristades – sest ülaltoodud alustel ei saa isegi säärase teooria ülesehitamist ega edasiarendamist ette kujutada ilma rangpraktikata –, võiks öelda, et kriitilise teooria hämarat ja vaevalist rada peab tingimata käima ka ühiskondlikul skaalal toimiv praktiline liikumine.

221: Meie ajastu enesevabastamine seisneb vabanemises ümberpööratud tõe materiaalsetest alustest. Seda “ajaloolist missiooni maailmas tõde jalule seada” ei suuda täide viia ei isoleeritud üksikisik ega manipuleeritavad ja killustatud massid, vaid ikka ja alati klass, mis suudab olla kõigi klasside lahus ja mis taandab kogu võimu demokraatia realiseerunud, võõrandumist kaotavale vormile, nõukogule, milles praktiline teooria ennast ise kontrollib ja oma tegutsemist jälgib. See missioon võib täituda ainult seal, kus üksikisikud on “universaalse ajalooga otseselt seotud”; ainult seal, kus dialoog on relvastunud oma tingimuste maksmapanekuks.

Mõned teesid Guy Debord‘i “Vaatemänguühiskonnast“. Kaigas silma! :)

PS: Veel näiteid!