Pihtimus

Õhtune jumalateenistus lõppes. Isa Paveli viimane „aamen“ kustus kõlatult ja väikesesse, vanadusest pimedaks jäänud kloostrikirikusse asus pikk vaikus. Kolm jumalateenistusel olnud maanaist, kes keset kirikut seisid, vaatasid küsivalt isa Paveli poole. Isa Pavel vaatas vastu. Enam polnud midagi oodata. Kõik oli läbi . Naised lõid risti ette ja kummardusid, et tõsta istmelt haiget noormeest, kahvatut ja liikumatut.
Samal ajal kostsid kiriku eest sammud, mida saatis kellukeste ühtlane kilksumine. Ukseavasse ilmus kogukas mees ja täitis selle üleni. Ta ootas veidi, astus siis raskelt sisse ja jäi seisma.
„Tere päevast! Kas siin elab pihiisa?“ küsis ta madalal häälel, otseselt kellegi poole pöördumata.
Naised ja isa Pavel, kes end juba minekule sättis, jäid tulnukat uudistama. Too oli rohkem metsiku, ketist lahti pääsenud karu kui inimese moodi. Karvane koletis, suur kitsenahka müts peas, lai väljapoole karvaga kasukas seljas, jalgade ümber tokerjad kitsenahka säärised, mis luupeksest peaaegu niueteni ulatusid. Sellest kollakast kitsenahakubust paistis vaskpunane päikeses põlenud, salkus vuntsidega nägu, lihavate laugude alt vaatasid kiretult väikesed silmad. Käes hoidis mees endast pikemat jämedat rasket malakat ja lõi sellega sisse astudes nii kõvasti vastu põrandakive, nagu tahtnuks keppi maa sisse taguda.
„Kas siin elab pihiisa?“ küsis ta uuesti, ikka kellegi poole pöördumata.
Isa Pavel, kes meest imestunult üle prilliklaaside uuris, osutas käega altari kõrvaluksele. Selle ees madalal toolil kössitas tukkudes muldvana pihiisa Nikodeemus. Tema suur pea oli vajunud õlale ja valge habe kattis nagu rätik põlvedel lahtilöödud raamatut.
Veider nahkades mees liikus paigast, tõstis oma malaka ja astus raskelt edasi. Iga sammu juures tilisesid tema jalgade küljes väikesed kellukesed, mille hele kõla justkui veeres mööda külmi põrandakive.
Naised, kes olid end minekule seadnud, panid haige pingile tagasi ja seisatasid. Isa Pavel tegi ristimärgi ja naeratas.
Till-till, till-till. Ja iga kõlksatuse vahele kostis neid juhtiva malaka raske tümpsumine.
Tukastunud pihiisa Nikodeemus võpatas ja tõstis pea. Silmanud kohutavat suurt meest, kes tema ette seisma jäi, kargas ta nii kärmelt jalule, et lükkas tooli ümber.
„Tere päevast,“ ütles võõras, lõi valjusti malakaga astu maad ning jäi seisma.
„Võta müts maha!“ käskis pihiisa.
Karvane mees tõstis aeglaselt käe, võttis oma suure mütsi peast ja surus kaenla alla. Tema pulstunud juustes välgatas halli.
„Tule lähemale!“ ütles pihiisa.
Mees tegi paar sammu ja jälle tilisesid tema jalgade küljes väikesed kellukesed.
„Mõtlesin, et tuleks õige pihile… Nii mind kunagi õpetati.“
Pihiisa ajas silmad üllatusest pärani: „Kes sulle seda õpetas?“
„Ah sääl, mägedes…“
Mehe vali räme hääl kajas kirikus jubedalt vastu. Viimased veel põlevad küünlad lõid vilkuma.
„Kas raha eest või ilma?“ päris mees ja otsis midagi põuest. Müts, mida ta kaenla all hoidis, kukkus maha ja jäi nagu lambakoer mehe kõrvale kivipõrandale.
„Mis sa nüüd,“ ütles isa Nikodeemus veidi erksamalt, aga mees ei teinud tema sõnu kuulmagi, tõmbas põuest välja pikliku nahkkukru, harutas selle nööri lahti ja pistis käe sisse.
„Ei tea, vennas, eks ma tee nõnna, nagu mulle on õpetatud. Ma ei ela ju inimeste seas, minu eluase on mägedes. Metsas. Mina elan keset puid…“
Ta andis pihiisale paar rahatähte.
Isa Nikodeemus vaatas meest, naeratas poolpahaselt ja võttis poolpahaselt rahagi vastu.
„Mina olen karjane,“ seletas võõras valjul häälel edasi. „Metsas olen ma kasvanud, sääl ma elan ja sinna ma ka suren,“
„Kas sul naisi-lapsi ka on?“
„Pole mul kedagi. Mina ise olen kõik see pere.“
„Ja ütled, et oled karjane?“
„Karjane neh. Karjatan võõraid loomi. Enda oma pole mul midagi.“
Iga uue vastusega läks mehe süda kergemaks ja hääl valjemaks.
„Tasa, tasa, vaiksemalt,“ noomis pihiisa.
„Mispärast? Mul pole midagi salata. Mina pole kedagi maha löönud. Me metsas räägime ikka nõnnamoodi. Ja lammastega räägin ma nõnnamoodi. Mägedes on ruumi laialt.“
„Kas sa kirikus käid?“
„Ei käi. Lapsest saati pole käinud. Ei mäletagi enam õieti, millal viimane kord oli.“
Kuna võõras jutustas nüüd täiel häälel, noogutas isa Nikodeemus naistele ja isa Pavelile ning andis neile märku lahkuda.
Naised tõstsid haige üles ja talutasid ta kaenla alt toetades välja. Isa Pavel puhus viimased kustuvad küünlad ära ja asutas end samuti minekule. Siis aga märkas ta, et kirikus on nüüd päris pime, tuli tagasi, süütas uuesti kaks peenikest küünalt ja lahkus.

„Sellepärast mul nüüd kästigi pihile tulla ja end patust puhtaks pesta.“
„Kui vana sa oled?“
„Ei tea, vennas. Nelikümmend või ka viiskümmend. Vahest on juba kuuskümmendki turjal. Mägedes lähevad aastad kaotsi ja kuidagi ei leia neid enam üles.“
„Tule mulle lähemale.“
Mees lähenes ja tema jalgade külge seotud kellukesed andsid endast jälle märku.
„Mis sul jalgade küljes on?“
„Kellukesed…“
„Mispärast sa nad sinna sidusid?“
Võõras naeratas vagalt nagu ingel.
Kupli tolmunud aknast langes sisse päikesekiir ja kullatud ikonostaaski lõi särama nagu võõra naeratus.
„Ah et mispärast ma nad sinna sidusin,“ alustas ta. „Mina ronin muudkui mööda mägesid ja sääl on ju igasugu pisukesi loomakesi. Sipelgad, mesilinnud, igasugu kirjud putukad-mutukad, hale hakkab teistest. Ei pane tähele, astud pääle ja litsudki surnuks. Aga kellukesed ehmatavad neid ja siis nad vaatavad ise, kuidas eest ära saavad.“
Vana pihiisa laskis käed rüppe ja vaatas võõrale meeleliigutusega silma. Karjase pilk oli rahulik ja vaga ning tema parkunud päevitunud näol säras pühadusehelk.
„Tema on püha mees,“ mõtles isa Nikodeemus. „Temal on kahju sipelgatest, pisukestest putukatest-mutukatest, kelle peale muidu keegi inimene ei mõtle. Vaga hing. Vahest on see ümberriietatud pühak, kelle jumal mind katsuma on saatnud?“
Isa Nikodeemus pöördus kartlikult ikoonide poole ja tegi ristimärgi.
Võõrast astus sammu – jälle tilisesid kellukesed.
„Sa oled õige, sul pole pattu. Süütu hing,“ ütles pihiisa naeratades ja vangutas pead, nagu tahtes öelda: ma olen küll palju inimesi näinud, aga et ka nii õigeid leidub, seda poleks ma arvanud.
„Sul pole pattu, pole pattu,“ kordas ta.
„Pole jah. Kust seda ikka võtta…“
„Mismoodi sa seal mägedes elad?… Kas sa jumalat ka palud?“
„Mis tast ikka paluda,“ ütles võõras vähese mõtlemise järel. „Ma panen teda imeks. Eks ma ole ju sääl tema ligidal… Mäe tipus, päris tähtede all. Aga ma panen teda tõesti imeks.“
„Püha mees, püha mees,“ mõtles isa Nikodeemus.
„Aga noh, ega sa midagi varastanud või muud kurja teinud pole?“
„Ei ole, vennas. Jumal hoidku! Et ma läheks võõrast vara võtma, kurja tegema? Ei, ei ole…“
„Püha mees, püha mees,“ mõtles pihiisa.
„Aga kas sa valetanud oled?“
„Kellele sääl mägedes ikka valetada. Puule ja kivile ju ei lähe luiskama. Lammastele… No mis neile valetada… lojus on lojus… Inimesele võib tõepoolest valetada, aga kust ma sääl selle inimese leian, et talle valetama hakata. Ja mispärast ma peaksingi seda tegema?“
„Püha mees, püha mees,“ imestas oma hinges isa Nikodeemus ja talle tundus, et ta kahaneb tolle inimese ees pisukeseks nagu kärbes.
„Aga naised, kas sa naistega ka kokku puutud?“ võttis pihiisa küsida.
„No kuule, vennas, kuidas siis ilma naisteta saab,“ naeratas püha mees heasüdamlikult. „See ju ka jumalast.“
„Misasi?“ küsis pihiisa kikivarvule tõustes ja silmi suureks ajades.
„Noh see, mida sa pärisid, see naiste asi.“
„Kuidas jumalast?“
„No ikka, kuidas siis muidu.“
„Veidrik,“ mõtles isa Nikodeemus.
„Aga oled sa naist ka lähemalt… hm, tundma saanud?“
„Olen jah, vennas.“
„Kindlasti väga harva?“
„Oh ei, sagedasti ikka,“ vastas võõras lihtsameelse otsekohesusega.
„Kust sa mägedes naisi leiad?“
„Naisi leiab igalt poolt, kui ainult otsida.“
„Patune,“ mõtles pihiisa ja mõõtis meest umbusklikult. „Vahest on see ümberriietatud kurat, kes mind kiusama on tulnud?“
Meeleliigutus kadus isa Nikodeemuse näolt. Tema ilme muutus rangeks.
„Kuidas sa neist inimtühjadest mägedest naisi leiad?“
„Mõned tulevad ise.“
„Aga teised?“
„Teised kutsuvad mind külasse.“
„Hm…“
„Sääl ühes külas on lesknaine. Tema kutsub mind kohe sagedasti. Kannab mu eest hoolt ja peseb pesu. Aga üks tuleb kaugelt. Mis ma sulle temast ikka räägin, tema on teisest kandis. Tema on ilusam.“
„On sul neid siis kaks?“
„Kolm neli tükki on veel.“
„See on patt,“ ütles pihiisa meelepahaga ja tema silmad läksid ähvardavalt pärani.
„Ah et patt?“ imestas võõras. „No kust mina seda teada võisin. Kes mulle seda sääl mägedes ikka ütlema tuleb.“
„Suur patt, andestamatu patt,“ hüüdis pihiisa vihaselt.
„Noh kui patt, eks ma siis hakka astuma,“ vastas võõras endist viisi heasüdamlikult ja lihtsameelselt, tõstis mütsi põrandalt, põrutas korra malakaga ja sammus ukse poole.
„No kust mina seda teada võisin,“ pomises ta ja kellukesed tilisesid tema jalgade küljes.
Äkitselt jäi ta seisma, nagu oleks talle midagi meelde turgatanud, ta pöördus pihiisa poole ja küsis imestunult: „Kas ma olen mees?“
„Mees jah, oled jah mees,“ vastas isa Nikodeemus järsult.
„Noh, kas see on siis patt, et ma mees olen?“
Isa Nikodeemus jäi segaduses vastuse võlgu.
Võõras põrutas malakaga ja pööras minekule. Kellukesed tema jalgade küljes hakkasid jälle vilkalt tilisema.
See ärritas pihiisa. Ta jooksis mehele järele ja hõikas kurjalt: „Kuule, mees, neid kellukesi, mis sa jalgade külge sidusid, pole vaja… Said aru? Kas sa said aru?“
Aga võõras vist ei saanud. Ta läks aeglaselt välja.
Isa Nikodeemus jäi üksinda tühja pimedasse kirikusse. Ta seisis seal kaua. Võõra mõõdetud sammud, malaka tümpsumine ja kellukeste vilgas tilin kaugenesid aegapidi.
„Kes teab,“ pomises isa Nikodeemus, kui ta mõtteist ärkas. „Vahest ongi see inimene jumalikule tõele lähemal. Elab ta ju päris tähtede all.”

Elin Pelin, aka Dimitâr Ivanov Stojanov, lugu tema mõistujuttude-legendide tsüklist “Kloostri viinapuu all”

Advertisements

Ideoloogia ülev objekt

3
“CHE VUOI?”
IDENTITEET

Ideoloogiline “teppimine”

Mis see on, mis loob ja toetab antud ideoloogilise välja identiteeti, hoolimata selle positiivse sisu muutlikkusest? Laclau raamatus Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia on ehk visandatud lõplik vastus sellele ideoloogiateooria sõlmküsimusele: “triivivate tähistajate”, protoideoloogiliste elementide paljusus struktureeritakse ühtlase väljana teatava “sõlmpunkti” abil (Lacani point de capiton), mis nad “tepib”, peatades libisemise ja fikseerides nende tähenduse.
Ideoloogiline ruum koosneb lahtistest, sidumata elementidest, “triivivatest tähistajatest”, mille identiteet on “avatud” – oma seoste tõttu teiste ahelda elementidega on nad üledetermineeritud, st nende “sõnasõnaline” tähendus oleneb nende metafoorsest lisatähendusest. Võtame näiteks ökoloogilise mõtteviisi: selle seos teiste ideoloogiliste elementidega pole ette määratud; ökoloogiline aktivist võib orienteeruda riigile (uskudes, et üksnes tugeva riigi sekkumine võib meid katastroofist päästa), sotsialismile (nähes algpõhjust sellest, et kapitalistlik süsteem ekspluateerib halastamatult loodust), konservatiivsele meelelaadile (jutlustades, et inimene peab taas kindlalt juurduma kodumulda) jne; samuti võib feminism olla sotsialistlik, apoliitiline jne; isegi rassism võib olla kas elitaarne või pupulistlik… “Teppimine” muudab selle tervikuks, peatades ideoloogiliste elementide vaba triivi ja fikseerides nad paigale – neist saavad strukureeritud tähendusvõrgu osad.
Kui me näiteks “tepime” triivivad tähistajad “kommunismiga”, annab “klassivõitlus” kindla ja täpse tähenduse kõigile teistele elementidele – demokraatiale (nn “tõeline demokraadia” vastandina “formaalsele kodanlikule demokraatiale”, mis on seaduslik ekspluateerimisvorm), feminismile (naiste ekspoluateerimises on süüdi klassidevaheline tööjaotus), ökoloogiale (loodusvarade hävitamine tuleneb loogiliselt kapitalistlikust tootmisest, mis taotleb üksnes kasumit), rahuliikumisele (sõjakas imperialism ohustab rahu ennekõike) jne.
Ideoloogilises võitluses on otsustav see, milline “sõlmpunkt”, point de capiton pääseb maksvusele ja kinnitab need vabalt triivivad elemendid tervikuks, hõlmates nad oma ekvivalentsusseeriasse. Praegu näiteks on sotsiaaldemokraatia ja uuskonservatismi vahelises võitluses keskne “vabadus”: uuskonservatiivid püüavad tõestada, et heaoluriigiks kehastunud egalitaarne demokraatia viib paratamatult uute orjusevormideni, kuna indiviid hakkab sõltuma totalitaarsest riigist; seevastu sotsiaaldemokraadid rõhutavad, et individuaalsel vabadusel on mõtet üksnes siis, kui ühiskonnaelu on demokraatlik, kui majanduslikud võimalused on võrdsed jne.
Nõnda on iga ideoloogilise välja element ekvivalentsusseeria osa: metafoorne lisandus, mis teda seob tesite elementidega, määrab retroaktiivselt tema identiteedi (kommunistlikust vaatevinklist tähendab rahuvõitlus võitlust kapitalistliku korra vastu, jne). Aga selline aheldumine on ainult siis võimalik, kui teatav tähistaja – Lacani “Üks” – kogu selle välja “tepib” ja ketestab ta identiteedi, olles ise tema kehastus.

 

Slavoj Žižeki raamatust “Ideoloogia ülev objekt“, lk 149-151. Tõlkinud Hasso Krull

Nähtumus ja olemus II

Ma sündisin kõrkjates. Nagu hiir. Ema sünnitas mind ära ja pani vette. Ja mina ujusin edasi. Mingisugune kala, neli vuntsi nina otsas, keerles minu ümber. Ma puhkesin nutma. Kala puhkes ka nutma. Äkki me nägime, et mööda vett ujub puder. Me sõime selle ära ja hakkasime naerma. Meil oli väga lõbus, ujusime pärivoolu ja kohtasime vähki. See oli iidvana, hiiglaslik vähk; oma sõrgade vahel hoidis ta kirvest. Vähi taga ujus paljas konn. “Miks sa kogu aeg paljas oled,” küsis temalt vähk. “Kas sul häbi pole?” “Mitte sugugi,” vastas konn. “Miks peaksime häbenema oma toredat keha, mis on meile looduse poolt antud, kui me ei häbene oma kõige jõledamaid tegusid, mida me ise korda saadame?” – “Õigesti räägid,” ütles vähk, “ja ma ei tea, mida sulle vastata. Panen ette küsida inimeselt kuna inimene on meist arukam. Meie oleme arukad ainult valmides, mida inimene meie kohta kirjutab, ja seega tuleb jälle välja, et inimene on tark, aga meie mitte.” Siis aga vähk nägi mind ja sõnas: “Pole vaja kaugele ujuda, sest siin ta on – inimene!” Vähk ujus minu juurde ja päris: “Kas oma alasti keha tuleb häbeneda või mitte? Oled inimene, vasta meile.” – “Olen inimene ja vastan teile: alasti keha pole vaja häbeneda.”

Daniil Harmsi kogumikust “Ootamatu jooming”

Kõik on olemas

Ükskord, kui sipelgas jälle pikale reisile läks, istus orav oma akna juures ja mõtles temast.
Äkki hakkas ta üle kere värisema ja ta mõtles: kas sipelgas on tegelikult üldse olemas?
Ta istus laua taha ja peitis pea käte vahele.
Võib-olla mõtlesin ma sipelga välja… mõtles ta. Ta mõtted läksid mustaks ja ta kartis, et ta saab nii kurvaks, et ei suuda enam oimugi liigutada.
Veel viimasel hetkel hüppas ta püsti, jooksis välja, ronis pöögitüve pidi alla ja sööstis metsa.
Üsna pea tuli talle vastu ritsikas.
“Ritsikas,” küsis orav hingeldades, “kas sa sipelgast oled midagi kuulnud?”
Ritsikas seisis tummalt ja tema näole tuli mõtlik ilme.
“Sipelgast…” pomises ta, “et kas ma temast midagi kuulnud olen… Mis sa ütlesidki?”
“Sipelgast,” ütles orav. “Sipelgast.”
“Sipelgast,” kordas ritsikas aru pidades. “Sipelgast. Sipelgast…”
Ja raputas siis pead.
“Ei,” ütles ta. “Sipelgast pole ma midagi kuulnud.”
“Või nii,” ohkas orav. “Siis mõtlesin ma ta võib-olla välja.”
“Ah soo?” küsis ritsikas uudishimulikult. Talle meeldisid väljamõeldised hullupööra.
Aga orav läks kiiresti edasi ja küsis sedasama küsimust põrnika, pääsukese, elevandi ja varblase käest. Kuid keegi neist polnud sipelgast midagi kuulnud. “Ei,” ütlesid nad. “Sipelgast… Ei. Kahju küll.” Nad olid kuulnud piisammutist, kanepilinnust, gnuust, muskusveisest ja narvalist, aga mitte sipelgast.
Vastu õhtut läks orav koju. Tal olid jalad otsekui tainast täis ja vaid suurivaevu jaksas ta veel mööda pöögitüve üles ronida. Mornil pilgul jäi ta oma välisukse ette istuma, samal ajal kui päikese viimased kiired üle tema põskede libisesid.
Tähendab, ma mõtlesingi ta välja… mõtles ta. Tähendab, ma mõtlesin ka tema tundlad välja ja tema varbad, ja ka selle, et talle maitseb üle kõige maailmas mesi… Ja selle, et ma temast puudust tunnen, selle mõtlesin ma järelikult ka välja…
Oma mõtetes nägi ta, kuidas tema väljamõeldis teel on. Ja kuidas nad jõekaldal istuvad, kaelakuti koos. Natuke aega hiljem kuulis ta, kuidas tema väljamõeldis temaga koguni räägib ja talle midagi keerulist seletab, millest ta midagi aru ei saa.
Nii ta uinuski, sealsamas koduukse ees, soojal suveõhtul.
Kaugel eemal kõrbes pühkis sipelgas samal ajal näolt higipiisku, joostes nii kiiresti kui võimalik mööda teed, mis viis tagasi metsa, orava juurde. Kui ta mind ainult unustanud pole, mõtles ta, ja jooksis veelgi kiiremini. “Juba tulen!” hüüdis ta. “Orav!”

 

Üks Toon Tellegeni nn loomalugu mis ilmus 2014 aasta Akadeemias nr 6

Metsa kadunud

Kui tuleb teade, et inimene on kadunud, hakatakse teda otsima.
Põhimõtteliselt on iga inimene ühtviisi hinnas. Telefon heliseb. Antakse teada, et inimene on kadunud. “Misuke inimene?” küsib politseinik. Ta kirjutab nime paberile. Siis läheb ta teise tuppa. “Üks inimene on jälle ära kadunud,” teatab ta teisele politseinikule. Ta ütleb seda nii kõva häälega, et teine politseinik ärkvele võpatab. “Ah soo,” tähendab teine politseinik. “Kas on andmeid, kuskohta ta võis kaduda?”
Esimesel politseinikul noid andmeid kahjuks pole. Ta läheb tagasi telefoni juurde. “Kas on andmeid, kuskohta ta võis kaduda?” pärib politseinik. Telefonist vastatakse, et see inimene on kadunud metsa. Mees ei ole harjunud metsas liikuma, aga metsa ta on siiski miskipärast läinud.
Politseinik läheb tagasi teise tuppa, kus paarimees teda juba ootab. Peetakse pilguke aega aru. Ka teine politseinik kaldub metsateooria poole. “Me peame hakkama otsima teda metsast,” lõpetab ta oma mõttekäigu. Ta võtab riiulilt metsa kujutava kaardi.
“Siin seda metsa nüüd jagub,” tähendab ta. “Sellesse võib küll ära eksida. Mis te arvate, kas ta on eksinud siia haavametsa või siia kasemetsa? Kuusemetsa selle kaardi peal polegi, jumal tänatud. Selle võib nüüd mängust välja jätta. Vaat kui oleks kuusemets,” hakkab politseinik mälestusi heietama, “siis oleks küll lips läbi – sinna ta päris kindlasti jääks.” Noore mehena oli ta kord pealt näinud, kui kuusemetsast ühte meest oli otsitud. Teda otsiti koerte ja selgeltnägija abil. Aga meest ei võta kuusemetsast nagu korki pudeli pealt, kindel see. Sinna tema mädanes.
Järgmisel päeval keeravad politseinikud politseimaja uksed lukku ja hakkavad jalgrattaga metsa poole väntama. See on kahemeheratas, mille kukil nad nüüd sõtkuvad, täiesti oma ülesande kõrgusel. Metsaserval keedetakse kohvi. Üks silmitseb hindavalt metsa, sel ajal kui teine võileibu teeb. “See on küll imelik,” sõnab metsa silmitsev politseinik, “et inimesed uisapäisa metsa lähevad. Vahel tundub, nagu ei võtaks nad seda päris tõsiselt. Aga elukesest võid seal ilma jääda täpselt samuti nagu ükskõik kus mujalgi.”
Nad seavad sammud sügavamale metsa. Nööri ühe otsa seovad nad kännu külge. Kindluse mõttes täksivad nad kirvega puudele sälke, sest pole võimatu, et nöör võib katkeda. Täiesti välistatud ei ole sellinegi võimalus, et see katkeb otse kirvelöögist. “Kas te olete siin?” hõiguvad nad. “Tulge välja! Ega me teile midagi ei tee!”
Vahepeal nad kuulatavad.
Iga poole kilomeetri järel seotakse eelmise otsa uus nööriviht. Õhtul jõutakse metsajärve kaldale, kus kalad sulpsu löövad. On kummaliselt vaikne, looduski tundub otsekui valvel olevat. Võib-olla ta on valvel sellepärast, et tal on tegemist kahe politseinikuga. Üks politseinik hakkab kalu püüdma. Teine hakkab praadima.
“Ohtusid varitseb muidugi kõikjal,” arutleb õngitsev politseinik. “Võtame või vee. Inimene võib uppuda uskumatult pisikesse lompi. Kolmekümnest sentimeetrist veest piisab. Vahel hakkad mõtlema, et inimene oleks nagu teadlik oma saatusest ja triivib tahtetult oma hukule vastu.”
“Mida?” pärib teine politseinik. Asi pakub talle ilmset huvi.
Aga nüüd pole mahti juttu veeretada. Nad hõiguvad jälle natuke aega. “Kus te olete? Tulge siia!” Nad silmitsevad järve vastaskallast, kus kasvab politseinikukõrgune hein. Hakkab juba hämarduma. Sügispäev on nii lühike. Õnneks on nad kahekesi, neil on vähemasti vestlemisvõimalus. Nööri ei ole enam nii palju, et võiks mõelda ümber järve minemisele.
Keha kinnitatud, korjavad nad toidukraami seljakotti ja hakkavad tasapisi kodu poole astuma. Nad on tujust ära, kuna neil seekord õnne polnud. Nad jõuavad kännu juurde ja päästavad nööri lahti. Üks politseinik hakkab rattakummidesse õhku pumpama. Teine põletab sedaaegu lõkkes võileivapabereid ja viskab vett. Ta ei olegi põit tühjendanud sestsaadik, kui otsimine algas. Ta ei paista ohtlikuna, aga ta on ohtlik.

1970

Erno Paasilinna kogumikust “Lugemist kõigile”

Mänguasjad

Selle kohta, et täiskasvanud prantslane näeb lapses omasugust, pole paremat näidet kui prantsuse mänguasjad. Tavalised mänguasjad kujutavad täiskasvanute maailma vähendatult, kõik nad on inimest ümbritsevate esemete minikoopiad, otsekui ei nähtaks lapses muud kui ainult väiksemat inimest, homunkulust, kellele tuleb anda tema mõõtmeile vastavad asjad.

Vormilist originaalsust esineb väga harva: ainult üksikud konstruktorimängud, mis põhinevad leidlikult meisterdamisel, pakuvad dünaamilisi vorme. Kõige ülejäänu kohta kehtib reegel, et prantsuse mänguasi tähistab alati midagi, ja see midagi on alati täielikult sotsialiseeritud, kokku pandud tänapäeva täiskasvanutemaailma müütidest või tehnikast: sõjavägi, raadio, post, meditsiin (väikesed arstiriistade kotid, operatsioonisaalid nukkudele), kool, juuksurikunst (miniatuursed mänguföönid), lennundus (parašütistid), transport (rongid, Citroënid, kaatrid, motorollerid, autoteenindusjaamad), teadus (kosmosetulnukad).

Et prantsuse mänguasjad kujutavad literaalselt täiskasvanute maailma toimimist, siis ilmselt valmistavad nad last ette seda vastu võtma, luues talle sellega veel enne, kui ta ise mõtlema hakkab, niisuguse alibi, mis on kõigil aegadel kujundanud inimestest sõdureid, postiametnikke ja motokatel kihutajaid. Mänguasjad moodustavad seega omamoodi kataloogi kõigest, mida täiskasvanud peavad endastmõistetavaks: sõjast, bürokraatiast, inetusest, kosmosetulnukaist jne. Muide, imitatsioon ise ei tähendagi loobumist, küll aga literaalsus: prantsuse lelu on nagu hivarode vähendatud trofeekolp, milles võib ära tunda krimpsus õunaks kokkukuivanud täiskasvanud inimese pea koos normaalpikkuses juustega. On näiteks olemas nukke, mis urineerivad: neil on suuõõs, nii et neile saab lutti anda, ja siis nad teevad alla. Vähimagi kahtluseta oleme varsti niikaugel, et piim muutub nende kõhus veeks. Niiviisi saab väikest tüdrukut ette valmistada perekonnaelu paratamatuseks, teda “konditsioneerida” tulevas ema rolliks. Ainult et kõigi nende tõetruude ja keeruliste esemete maailmas ei saa lapsest kasvad muu kui ainult omanik ja tarbija, ja mitte iialgi loovisik; ta ei mõtle maailma välja, ta kasutab seda, teda valmistatakse ette tegudeks, milles puudub seiklus, üllatus ja rõõm. Temast kasvatatakse toatuhvlites väikeomanik, kel pole isegi tarvis avastada suurte inimeste maailma põhjuslikke seoseid, sest need antakse talle juba valmiskujul kätte, tal jääb üle vaid neid tarvitada; mitte iialgi pole tal vajadust ise midagi algusest lõpuni välja uurida. Lihtsaimgi konstruktorimäng, kui see pole just liiga keeruline, pakub hoopis teistsuguse võimaluse maailma tundma õppida: selle abil ei loo laps mingeid tähenduslikke esemeid, tal on ükspuha, kas neil asjadel on täiskasvanute keeles nimi või mitte. See, mida ta teeb, ei ole tarbimine, vaid demiurgi töö: ta loob vorme, mis käivad ja veerevad, ta loob elu, mitte omandit; selles maailmas asjad toimivad ise, nad pole mingi pihku haaratud inertne ja keeruline mateeria. Aga seda juhtub harvemini: prantsuse mänguasi on tavaliselt mõeldud jäljendamismänguks, ta tahab lastest teha tarbijaid, mitte loojaid.

Mänguasjade kodanlustamine ei ilmne ainult nende vormides, mis on igati funktsionaalsed, vaid ka materjalis. Tavalised mänguasjad on valmistatud inetust ainest, keemilisest, mitte looduslikust materjalist. Neid valatakse nüüdsel ajal väga keerulistest plastmass-segudest, mis jätavad väliselt labase, kuid hügieenilise mulje, ning mis ei tundu katsumisel mitte kuidagi mõnusad, pehmed ega inimlikud. Muret tekitab puu kadumine: ometi on see nii oma tugevuse kui ka katsumisel pehmuse ja loomuliku soojuse poolest ideaalne materjal; ükskõik milliselt kujundatud puul ei ole lõikavaid servi ega metalli keemilist külmust; kui laps puud käes hoiab või seda lööb, siis puu ei vibreeri ega krigise, vaid tekitab vaikse ning ühtlasi selge heli; see on kodune ja poeetiline materjal, mis hoiab last pidevas kontaktis kasvava puuga, lauaga, põrandaga. Puu ei tekita haavu, ei lähe lömmi ega katki, ta ainult kulub, kuid võib kaua kesta, elada koos lapsega, muuta vähehaaval eseme ja käe omavahelist suhet; kui ta sureb, siis vähenedes, mitte lõhki minnes nagu mehaanilised lelud, mis äkki vedru välja viskavad. Puust tehakse põhilisi, alatisi asju. Nüüd peaaegu pole enam olemaski kunagist puust mänguasju, noid Vogeesides nikerdatud loomakesi, mis olid võimalikud, tõsi küll, ainult ajal, mis valitses käsitöö. Nüüdsest peale on mänguasi keemiline nii materjali kui värvi poolest; materjal on isegi kaasa toonud tarbimisest tuleneva hüveolutunde, aga ei mingit mõnu. Muide, need mänguasjad surevad väga ruttu, kui nad on surnud, siis pole neil lapse jaoks mingit postuumset elu.

Essee on pärit Roland Barhtes’i “Mütoloogiatest