Metsa kadunud

Kui tuleb teade, et inimene on kadunud, hakatakse teda otsima.
Põhimõtteliselt on iga inimene ühtviisi hinnas. Telefon heliseb. Antakse teada, et inimene on kadunud. “Misuke inimene?” küsib politseinik. Ta kirjutab nime paberile. Siis läheb ta teise tuppa. “Üks inimene on jälle ära kadunud,” teatab ta teisele politseinikule. Ta ütleb seda nii kõva häälega, et teine politseinik ärkvele võpatab. “Ah soo,” tähendab teine politseinik. “Kas on andmeid, kuskohta ta võis kaduda?”
Esimesel politseinikul noid andmeid kahjuks pole. Ta läheb tagasi telefoni juurde. “Kas on andmeid, kuskohta ta võis kaduda?” pärib politseinik. Telefonist vastatakse, et see inimene on kadunud metsa. Mees ei ole harjunud metsas liikuma, aga metsa ta on siiski miskipärast läinud.
Politseinik läheb tagasi teise tuppa, kus paarimees teda juba ootab. Peetakse pilguke aega aru. Ka teine politseinik kaldub metsateooria poole. “Me peame hakkama otsima teda metsast,” lõpetab ta oma mõttekäigu. Ta võtab riiulilt metsa kujutava kaardi.
“Siin seda metsa nüüd jagub,” tähendab ta. “Sellesse võib küll ära eksida. Mis te arvate, kas ta on eksinud siia haavametsa või siia kasemetsa? Kuusemetsa selle kaardi peal polegi, jumal tänatud. Selle võib nüüd mängust välja jätta. Vaat kui oleks kuusemets,” hakkab politseinik mälestusi heietama, “siis oleks küll lips läbi – sinna ta päris kindlasti jääks.” Noore mehena oli ta kord pealt näinud, kui kuusemetsast ühte meest oli otsitud. Teda otsiti koerte ja selgeltnägija abil. Aga meest ei võta kuusemetsast nagu korki pudeli pealt, kindel see. Sinna tema mädanes.
Järgmisel päeval keeravad politseinikud politseimaja uksed lukku ja hakkavad jalgrattaga metsa poole väntama. See on kahemeheratas, mille kukil nad nüüd sõtkuvad, täiesti oma ülesande kõrgusel. Metsaserval keedetakse kohvi. Üks silmitseb hindavalt metsa, sel ajal kui teine võileibu teeb. “See on küll imelik,” sõnab metsa silmitsev politseinik, “et inimesed uisapäisa metsa lähevad. Vahel tundub, nagu ei võtaks nad seda päris tõsiselt. Aga elukesest võid seal ilma jääda täpselt samuti nagu ükskõik kus mujalgi.”
Nad seavad sammud sügavamale metsa. Nööri ühe otsa seovad nad kännu külge. Kindluse mõttes täksivad nad kirvega puudele sälke, sest pole võimatu, et nöör võib katkeda. Täiesti välistatud ei ole sellinegi võimalus, et see katkeb otse kirvelöögist. “Kas te olete siin?” hõiguvad nad. “Tulge välja! Ega me teile midagi ei tee!”
Vahepeal nad kuulatavad.
Iga poole kilomeetri järel seotakse eelmise otsa uus nööriviht. Õhtul jõutakse metsajärve kaldale, kus kalad sulpsu löövad. On kummaliselt vaikne, looduski tundub otsekui valvel olevat. Võib-olla ta on valvel sellepärast, et tal on tegemist kahe politseinikuga. Üks politseinik hakkab kalu püüdma. Teine hakkab praadima.
“Ohtusid varitseb muidugi kõikjal,” arutleb õngitsev politseinik. “Võtame või vee. Inimene võib uppuda uskumatult pisikesse lompi. Kolmekümnest sentimeetrist veest piisab. Vahel hakkad mõtlema, et inimene oleks nagu teadlik oma saatusest ja triivib tahtetult oma hukule vastu.”
“Mida?” pärib teine politseinik. Asi pakub talle ilmset huvi.
Aga nüüd pole mahti juttu veeretada. Nad hõiguvad jälle natuke aega. “Kus te olete? Tulge siia!” Nad silmitsevad järve vastaskallast, kus kasvab politseinikukõrgune hein. Hakkab juba hämarduma. Sügispäev on nii lühike. Õnneks on nad kahekesi, neil on vähemasti vestlemisvõimalus. Nööri ei ole enam nii palju, et võiks mõelda ümber järve minemisele.
Keha kinnitatud, korjavad nad toidukraami seljakotti ja hakkavad tasapisi kodu poole astuma. Nad on tujust ära, kuna neil seekord õnne polnud. Nad jõuavad kännu juurde ja päästavad nööri lahti. Üks politseinik hakkab rattakummidesse õhku pumpama. Teine põletab sedaaegu lõkkes võileivapabereid ja viskab vett. Ta ei olegi põit tühjendanud sestsaadik, kui otsimine algas. Ta ei paista ohtlikuna, aga ta on ohtlik.

1970

Erno Paasilinna kogumikust “Lugemist kõigile”

Advertisements

Mänguasjad

Selle kohta, et täiskasvanud prantslane näeb lapses omasugust, pole paremat näidet kui prantsuse mänguasjad. Tavalised mänguasjad kujutavad täiskasvanute maailma vähendatult, kõik nad on inimest ümbritsevate esemete minikoopiad, otsekui ei nähtaks lapses muud kui ainult väiksemat inimest, homunkulust, kellele tuleb anda tema mõõtmeile vastavad asjad.

Vormilist originaalsust esineb väga harva: ainult üksikud konstruktorimängud, mis põhinevad leidlikult meisterdamisel, pakuvad dünaamilisi vorme. Kõige ülejäänu kohta kehtib reegel, et prantsuse mänguasi tähistab alati midagi, ja see midagi on alati täielikult sotsialiseeritud, kokku pandud tänapäeva täiskasvanutemaailma müütidest või tehnikast: sõjavägi, raadio, post, meditsiin (väikesed arstiriistade kotid, operatsioonisaalid nukkudele), kool, juuksurikunst (miniatuursed mänguföönid), lennundus (parašütistid), transport (rongid, Citroënid, kaatrid, motorollerid, autoteenindusjaamad), teadus (kosmosetulnukad).

Et prantsuse mänguasjad kujutavad literaalselt täiskasvanute maailma toimimist, siis ilmselt valmistavad nad last ette seda vastu võtma, luues talle sellega veel enne, kui ta ise mõtlema hakkab, niisuguse alibi, mis on kõigil aegadel kujundanud inimestest sõdureid, postiametnikke ja motokatel kihutajaid. Mänguasjad moodustavad seega omamoodi kataloogi kõigest, mida täiskasvanud peavad endastmõistetavaks: sõjast, bürokraatiast, inetusest, kosmosetulnukaist jne. Muide, imitatsioon ise ei tähendagi loobumist, küll aga literaalsus: prantsuse lelu on nagu hivarode vähendatud trofeekolp, milles võib ära tunda krimpsus õunaks kokkukuivanud täiskasvanud inimese pea koos normaalpikkuses juustega. On näiteks olemas nukke, mis urineerivad: neil on suuõõs, nii et neile saab lutti anda, ja siis nad teevad alla. Vähimagi kahtluseta oleme varsti niikaugel, et piim muutub nende kõhus veeks. Niiviisi saab väikest tüdrukut ette valmistada perekonnaelu paratamatuseks, teda “konditsioneerida” tulevas ema rolliks. Ainult et kõigi nende tõetruude ja keeruliste esemete maailmas ei saa lapsest kasvad muu kui ainult omanik ja tarbija, ja mitte iialgi loovisik; ta ei mõtle maailma välja, ta kasutab seda, teda valmistatakse ette tegudeks, milles puudub seiklus, üllatus ja rõõm. Temast kasvatatakse toatuhvlites väikeomanik, kel pole isegi tarvis avastada suurte inimeste maailma põhjuslikke seoseid, sest need antakse talle juba valmiskujul kätte, tal jääb üle vaid neid tarvitada; mitte iialgi pole tal vajadust ise midagi algusest lõpuni välja uurida. Lihtsaimgi konstruktorimäng, kui see pole just liiga keeruline, pakub hoopis teistsuguse võimaluse maailma tundma õppida: selle abil ei loo laps mingeid tähenduslikke esemeid, tal on ükspuha, kas neil asjadel on täiskasvanute keeles nimi või mitte. See, mida ta teeb, ei ole tarbimine, vaid demiurgi töö: ta loob vorme, mis käivad ja veerevad, ta loob elu, mitte omandit; selles maailmas asjad toimivad ise, nad pole mingi pihku haaratud inertne ja keeruline mateeria. Aga seda juhtub harvemini: prantsuse mänguasi on tavaliselt mõeldud jäljendamismänguks, ta tahab lastest teha tarbijaid, mitte loojaid.

Mänguasjade kodanlustamine ei ilmne ainult nende vormides, mis on igati funktsionaalsed, vaid ka materjalis. Tavalised mänguasjad on valmistatud inetust ainest, keemilisest, mitte looduslikust materjalist. Neid valatakse nüüdsel ajal väga keerulistest plastmass-segudest, mis jätavad väliselt labase, kuid hügieenilise mulje, ning mis ei tundu katsumisel mitte kuidagi mõnusad, pehmed ega inimlikud. Muret tekitab puu kadumine: ometi on see nii oma tugevuse kui ka katsumisel pehmuse ja loomuliku soojuse poolest ideaalne materjal; ükskõik milliselt kujundatud puul ei ole lõikavaid servi ega metalli keemilist külmust; kui laps puud käes hoiab või seda lööb, siis puu ei vibreeri ega krigise, vaid tekitab vaikse ning ühtlasi selge heli; see on kodune ja poeetiline materjal, mis hoiab last pidevas kontaktis kasvava puuga, lauaga, põrandaga. Puu ei tekita haavu, ei lähe lömmi ega katki, ta ainult kulub, kuid võib kaua kesta, elada koos lapsega, muuta vähehaaval eseme ja käe omavahelist suhet; kui ta sureb, siis vähenedes, mitte lõhki minnes nagu mehaanilised lelud, mis äkki vedru välja viskavad. Puust tehakse põhilisi, alatisi asju. Nüüd peaaegu pole enam olemaski kunagist puust mänguasju, noid Vogeesides nikerdatud loomakesi, mis olid võimalikud, tõsi küll, ainult ajal, mis valitses käsitöö. Nüüdsest peale on mänguasi keemiline nii materjali kui värvi poolest; materjal on isegi kaasa toonud tarbimisest tuleneva hüveolutunde, aga ei mingit mõnu. Muide, need mänguasjad surevad väga ruttu, kui nad on surnud, siis pole neil lapse jaoks mingit postuumset elu.

Essee on pärit Roland Barhtes’i “Mütoloogiatest

Surm ja kahvel

“1950. aastal läksin ma ema käsul ükskord keldrisse kartuleid tooma. Kelder oli väga hämar. Äkki nägin põrandal põlvepikkust koledat vanameest, kes ütles mulle: “Sa sured kahekümne nelja aastaselt.” Samal päeval pani naaberkorteri perenaine mulle kaarte välja ja ütles: “Sa sured kahekümne nelja aastaselt.” Keldrijuhtumit olen hiljem unenäoks arvanud. Nüüd olen juba neljakümneaastane ja täiesti elus. Tagantjärele tuleb mulle veel meelde, et samal päeval 1950. aastal läksid naaberkorteris kaks venda tülli. Noorem, kümneaastane, vihastas nii koledasti, et viskas vanemat, seitsmeteistkümneaastast, kahvliga. Kahvel läks villastest pükstest ja aluspükstest läbi ning jäi kintsu kinni. Tänapäeval pole küll kahvlid nii teravad! Nooremast vennast sai hiljem ärimees, mis sai vanemast vennast, seda ei tea minu praeguses tutvuskonnas keegi. Minust aga, nagu näete, on saanud kirjanik.”

Andres Ehini lühipalade kogumik aastast 1980:
“Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama”