Pihtimus

Õhtune jumalateenistus lõppes. Isa Paveli viimane „aamen“ kustus kõlatult ja väikesesse, vanadusest pimedaks jäänud kloostrikirikusse asus pikk vaikus. Kolm jumalateenistusel olnud maanaist, kes keset kirikut seisid, vaatasid küsivalt isa Paveli poole. Isa Pavel vaatas vastu. Enam polnud midagi oodata. Kõik oli läbi . Naised lõid risti ette ja kummardusid, et tõsta istmelt haiget noormeest, kahvatut ja liikumatut.
Samal ajal kostsid kiriku eest sammud, mida saatis kellukeste ühtlane kilksumine. Ukseavasse ilmus kogukas mees ja täitis selle üleni. Ta ootas veidi, astus siis raskelt sisse ja jäi seisma.
„Tere päevast! Kas siin elab pihiisa?“ küsis ta madalal häälel, otseselt kellegi poole pöördumata.
Naised ja isa Pavel, kes end juba minekule sättis, jäid tulnukat uudistama. Too oli rohkem metsiku, ketist lahti pääsenud karu kui inimese moodi. Karvane koletis, suur kitsenahka müts peas, lai väljapoole karvaga kasukas seljas, jalgade ümber tokerjad kitsenahka säärised, mis luupeksest peaaegu niueteni ulatusid. Sellest kollakast kitsenahakubust paistis vaskpunane päikeses põlenud, salkus vuntsidega nägu, lihavate laugude alt vaatasid kiretult väikesed silmad. Käes hoidis mees endast pikemat jämedat rasket malakat ja lõi sellega sisse astudes nii kõvasti vastu põrandakive, nagu tahtnuks keppi maa sisse taguda.
„Kas siin elab pihiisa?“ küsis ta uuesti, ikka kellegi poole pöördumata.
Isa Pavel, kes meest imestunult üle prilliklaaside uuris, osutas käega altari kõrvaluksele. Selle ees madalal toolil kössitas tukkudes muldvana pihiisa Nikodeemus. Tema suur pea oli vajunud õlale ja valge habe kattis nagu rätik põlvedel lahtilöödud raamatut.
Veider nahkades mees liikus paigast, tõstis oma malaka ja astus raskelt edasi. Iga sammu juures tilisesid tema jalgade küljes väikesed kellukesed, mille hele kõla justkui veeres mööda külmi põrandakive.
Naised, kes olid end minekule seadnud, panid haige pingile tagasi ja seisatasid. Isa Pavel tegi ristimärgi ja naeratas.
Till-till, till-till. Ja iga kõlksatuse vahele kostis neid juhtiva malaka raske tümpsumine.
Tukastunud pihiisa Nikodeemus võpatas ja tõstis pea. Silmanud kohutavat suurt meest, kes tema ette seisma jäi, kargas ta nii kärmelt jalule, et lükkas tooli ümber.
„Tere päevast,“ ütles võõras, lõi valjusti malakaga astu maad ning jäi seisma.
„Võta müts maha!“ käskis pihiisa.
Karvane mees tõstis aeglaselt käe, võttis oma suure mütsi peast ja surus kaenla alla. Tema pulstunud juustes välgatas halli.
„Tule lähemale!“ ütles pihiisa.
Mees tegi paar sammu ja jälle tilisesid tema jalgade küljes väikesed kellukesed.
„Mõtlesin, et tuleks õige pihile… Nii mind kunagi õpetati.“
Pihiisa ajas silmad üllatusest pärani: „Kes sulle seda õpetas?“
„Ah sääl, mägedes…“
Mehe vali räme hääl kajas kirikus jubedalt vastu. Viimased veel põlevad küünlad lõid vilkuma.
„Kas raha eest või ilma?“ päris mees ja otsis midagi põuest. Müts, mida ta kaenla all hoidis, kukkus maha ja jäi nagu lambakoer mehe kõrvale kivipõrandale.
„Mis sa nüüd,“ ütles isa Nikodeemus veidi erksamalt, aga mees ei teinud tema sõnu kuulmagi, tõmbas põuest välja pikliku nahkkukru, harutas selle nööri lahti ja pistis käe sisse.
„Ei tea, vennas, eks ma tee nõnna, nagu mulle on õpetatud. Ma ei ela ju inimeste seas, minu eluase on mägedes. Metsas. Mina elan keset puid…“
Ta andis pihiisale paar rahatähte.
Isa Nikodeemus vaatas meest, naeratas poolpahaselt ja võttis poolpahaselt rahagi vastu.
„Mina olen karjane,“ seletas võõras valjul häälel edasi. „Metsas olen ma kasvanud, sääl ma elan ja sinna ma ka suren,“
„Kas sul naisi-lapsi ka on?“
„Pole mul kedagi. Mina ise olen kõik see pere.“
„Ja ütled, et oled karjane?“
„Karjane neh. Karjatan võõraid loomi. Enda oma pole mul midagi.“
Iga uue vastusega läks mehe süda kergemaks ja hääl valjemaks.
„Tasa, tasa, vaiksemalt,“ noomis pihiisa.
„Mispärast? Mul pole midagi salata. Mina pole kedagi maha löönud. Me metsas räägime ikka nõnnamoodi. Ja lammastega räägin ma nõnnamoodi. Mägedes on ruumi laialt.“
„Kas sa kirikus käid?“
„Ei käi. Lapsest saati pole käinud. Ei mäletagi enam õieti, millal viimane kord oli.“
Kuna võõras jutustas nüüd täiel häälel, noogutas isa Nikodeemus naistele ja isa Pavelile ning andis neile märku lahkuda.
Naised tõstsid haige üles ja talutasid ta kaenla alt toetades välja. Isa Pavel puhus viimased kustuvad küünlad ära ja asutas end samuti minekule. Siis aga märkas ta, et kirikus on nüüd päris pime, tuli tagasi, süütas uuesti kaks peenikest küünalt ja lahkus.

„Sellepärast mul nüüd kästigi pihile tulla ja end patust puhtaks pesta.“
„Kui vana sa oled?“
„Ei tea, vennas. Nelikümmend või ka viiskümmend. Vahest on juba kuuskümmendki turjal. Mägedes lähevad aastad kaotsi ja kuidagi ei leia neid enam üles.“
„Tule mulle lähemale.“
Mees lähenes ja tema jalgade külge seotud kellukesed andsid endast jälle märku.
„Mis sul jalgade küljes on?“
„Kellukesed…“
„Mispärast sa nad sinna sidusid?“
Võõras naeratas vagalt nagu ingel.
Kupli tolmunud aknast langes sisse päikesekiir ja kullatud ikonostaaski lõi särama nagu võõra naeratus.
„Ah et mispärast ma nad sinna sidusin,“ alustas ta. „Mina ronin muudkui mööda mägesid ja sääl on ju igasugu pisukesi loomakesi. Sipelgad, mesilinnud, igasugu kirjud putukad-mutukad, hale hakkab teistest. Ei pane tähele, astud pääle ja litsudki surnuks. Aga kellukesed ehmatavad neid ja siis nad vaatavad ise, kuidas eest ära saavad.“
Vana pihiisa laskis käed rüppe ja vaatas võõrale meeleliigutusega silma. Karjase pilk oli rahulik ja vaga ning tema parkunud päevitunud näol säras pühadusehelk.
„Tema on püha mees,“ mõtles isa Nikodeemus. „Temal on kahju sipelgatest, pisukestest putukatest-mutukatest, kelle peale muidu keegi inimene ei mõtle. Vaga hing. Vahest on see ümberriietatud pühak, kelle jumal mind katsuma on saatnud?“
Isa Nikodeemus pöördus kartlikult ikoonide poole ja tegi ristimärgi.
Võõrast astus sammu – jälle tilisesid kellukesed.
„Sa oled õige, sul pole pattu. Süütu hing,“ ütles pihiisa naeratades ja vangutas pead, nagu tahtes öelda: ma olen küll palju inimesi näinud, aga et ka nii õigeid leidub, seda poleks ma arvanud.
„Sul pole pattu, pole pattu,“ kordas ta.
„Pole jah. Kust seda ikka võtta…“
„Mismoodi sa seal mägedes elad?… Kas sa jumalat ka palud?“
„Mis tast ikka paluda,“ ütles võõras vähese mõtlemise järel. „Ma panen teda imeks. Eks ma ole ju sääl tema ligidal… Mäe tipus, päris tähtede all. Aga ma panen teda tõesti imeks.“
„Püha mees, püha mees,“ mõtles isa Nikodeemus.
„Aga noh, ega sa midagi varastanud või muud kurja teinud pole?“
„Ei ole, vennas. Jumal hoidku! Et ma läheks võõrast vara võtma, kurja tegema? Ei, ei ole…“
„Püha mees, püha mees,“ mõtles pihiisa.
„Aga kas sa valetanud oled?“
„Kellele sääl mägedes ikka valetada. Puule ja kivile ju ei lähe luiskama. Lammastele… No mis neile valetada… lojus on lojus… Inimesele võib tõepoolest valetada, aga kust ma sääl selle inimese leian, et talle valetama hakata. Ja mispärast ma peaksingi seda tegema?“
„Püha mees, püha mees,“ imestas oma hinges isa Nikodeemus ja talle tundus, et ta kahaneb tolle inimese ees pisukeseks nagu kärbes.
„Aga naised, kas sa naistega ka kokku puutud?“ võttis pihiisa küsida.
„No kuule, vennas, kuidas siis ilma naisteta saab,“ naeratas püha mees heasüdamlikult. „See ju ka jumalast.“
„Misasi?“ küsis pihiisa kikivarvule tõustes ja silmi suureks ajades.
„Noh see, mida sa pärisid, see naiste asi.“
„Kuidas jumalast?“
„No ikka, kuidas siis muidu.“
„Veidrik,“ mõtles isa Nikodeemus.
„Aga oled sa naist ka lähemalt… hm, tundma saanud?“
„Olen jah, vennas.“
„Kindlasti väga harva?“
„Oh ei, sagedasti ikka,“ vastas võõras lihtsameelse otsekohesusega.
„Kust sa mägedes naisi leiad?“
„Naisi leiab igalt poolt, kui ainult otsida.“
„Patune,“ mõtles pihiisa ja mõõtis meest umbusklikult. „Vahest on see ümberriietatud kurat, kes mind kiusama on tulnud?“
Meeleliigutus kadus isa Nikodeemuse näolt. Tema ilme muutus rangeks.
„Kuidas sa neist inimtühjadest mägedest naisi leiad?“
„Mõned tulevad ise.“
„Aga teised?“
„Teised kutsuvad mind külasse.“
„Hm…“
„Sääl ühes külas on lesknaine. Tema kutsub mind kohe sagedasti. Kannab mu eest hoolt ja peseb pesu. Aga üks tuleb kaugelt. Mis ma sulle temast ikka räägin, tema on teisest kandis. Tema on ilusam.“
„On sul neid siis kaks?“
„Kolm neli tükki on veel.“
„See on patt,“ ütles pihiisa meelepahaga ja tema silmad läksid ähvardavalt pärani.
„Ah et patt?“ imestas võõras. „No kust mina seda teada võisin. Kes mulle seda sääl mägedes ikka ütlema tuleb.“
„Suur patt, andestamatu patt,“ hüüdis pihiisa vihaselt.
„Noh kui patt, eks ma siis hakka astuma,“ vastas võõras endist viisi heasüdamlikult ja lihtsameelselt, tõstis mütsi põrandalt, põrutas korra malakaga ja sammus ukse poole.
„No kust mina seda teada võisin,“ pomises ta ja kellukesed tilisesid tema jalgade küljes.
Äkitselt jäi ta seisma, nagu oleks talle midagi meelde turgatanud, ta pöördus pihiisa poole ja küsis imestunult: „Kas ma olen mees?“
„Mees jah, oled jah mees,“ vastas isa Nikodeemus järsult.
„Noh, kas see on siis patt, et ma mees olen?“
Isa Nikodeemus jäi segaduses vastuse võlgu.
Võõras põrutas malakaga ja pööras minekule. Kellukesed tema jalgade küljes hakkasid jälle vilkalt tilisema.
See ärritas pihiisa. Ta jooksis mehele järele ja hõikas kurjalt: „Kuule, mees, neid kellukesi, mis sa jalgade külge sidusid, pole vaja… Said aru? Kas sa said aru?“
Aga võõras vist ei saanud. Ta läks aeglaselt välja.
Isa Nikodeemus jäi üksinda tühja pimedasse kirikusse. Ta seisis seal kaua. Võõra mõõdetud sammud, malaka tümpsumine ja kellukeste vilgas tilin kaugenesid aegapidi.
„Kes teab,“ pomises isa Nikodeemus, kui ta mõtteist ärkas. „Vahest ongi see inimene jumalikule tõele lähemal. Elab ta ju päris tähtede all.”

Elin Pelin, aka Dimitâr Ivanov Stojanov, lugu tema mõistujuttude-legendide tsüklist “Kloostri viinapuu all”